Kuidas internetipervari küüsi jääda

Koibik Vol 2Ilmselt vaatasid paljud inimesed toda Pealtnägija saadet, kus räägiti noorest poisist, kes tegi internetitutvuse pärast enesetapu. Selle loo tagajärjel tuli paljudes kohtades juttu sellest, kuidas vanemad peaksid ikka paremini kontrollima, mida nende võsukesed internetis teevad. Mulle ei meeldi noori eraldi hurjutada. Ma arvan, et ka täiskasvanud inimesed võiksid rohkem teadlikud olla sellest, mida kõike on nende kohta võimalik internetist leida ja kuidas seda saab ära kasutada. Osaliselt satuvad isiklikud andmed internetti inimeste enda süü läbi, osaliselt selle pärast, et isikuandmete kaitse seadus on liiga värske ja paljud inimesed ei saa aru, et see seadus on tehtud nende kaitsmiseks, mitte internetitsensuuri kehtestamiseks.

Kuna noorajakirjanik Holger Roonemaa võttis kätte ja valas mulle oma pisikese palga nimel ämbri tagupidi kaela, siis võtaks tema näitel ette, mida on võimalik täiesti võõra inimese kohta internetist googeldades teada saada.

Sain teada, et ta on lõpetanud 2007 aastal Tartu Ülikooli ajakirjanikuna ja siis leidsin, et suurele hulgale ajakirjanikele on 2006 aastal tehtud riigikaitse koolitus.

2001 lõpetas ta Rakvere Gümnaasiumi (kuue aastaga bakaharidusega ajakirjanikuks, kas riigikaitseõppele kulus liiga palju aega?). Tema bakatööd Päevalehe loetavuse kohta, saab lugeda siit. Ülikooli ajal tegeles ta mälumängundusega. Keskooli ajal matemaatikaga, selle kohta on kohe palju linke.

Keskkooli ajal luges ta mingit internetilehte kummitustest ja jättis külalisteraamatusse oma tolleaegse isikliku emaili. Tema erinevate aegade e-maile on väga paljudes internetilehekülgedel. 2008 detsember omas ta ühte aktsiat firmas Järevevana.

Nende andmetega võib juba päris kena pildi inimesest kokku panna (ja ma ei kirjutanud välja andmeid, mida tema kohta näiteks facebookist jms, leiab) ja juhul kui on halvad kavatsused, saab nendega ka erinevatel meetoditel tegutseda. Rakvere on väike linn ja kuigi Tallinn on pisut suurem, pole ka siin turvalisus niisama tagatud. Rääkimata sellest, et raamatukogu- ja internetikasutajate arv on võrreldamatu.

Võttes nüüd aluseks selle sama Pealtnägija loo, siis oleks ka Holger kooliajal võinud vabalt tolle pervari ohver olla, kuna ta pani ise oma emaili suvalisse foorumisse ülesse. Email on tühiasi, aga kui erinevaid foorumeid kammida, võib leida karjade kaupa alaealiste täispikkuses koduseid aadresse. Üldjuhul on nende puhul ka suhteliselt lihtne tuvastada inimese vanust. Kui sa oled pervar ja leiad internetist Liina14 koduse aadressi ja e-maili, siis on kohe päris mitu võimalust tüdrukuga ise tuttavaks saada. Ja oma aadresse ei jaota sugugi mitte ainult alaealised. Täiskasvanud teevad seda kah aeg-ajalt täiesti süüdimatult.

Meil on telekas olnud mitmeid sotsiaalseid reklaame: kanna helkurit, ära kõnni raudteel, kasuta kondoomi. Meil oleks hädasti vaja ka sotsiaalset reklaami teemal: ära avalda oma isiklikke andmeid ja sinna taha pikemat selgitust, mida ei peaks võõrad inimesed sinu kohta internetist leidma. Oma igapäevast leivaraha teenival ajakirjanikul pole aimugi kui lihtne on temal oma kirjutisega teistele halba teha.

Sotsiaalne reklaam “Kuidas kaitsta ennast kuritegelikult andmeid nõudvast ajakirjanikust”, meil ilmselt niipea eetrisse ei jõua. Nii kaua kuni inimesed pidevalt googeldavad väljendit “kuidas saada kuulsaks,” ei taju ka inimesed seda ohtu, mis kaasneb tuntuks saamisega. Isegi kui see on väga väikeses mahus kuid riigis, kus puudub mittekollane päevaleht ja kodanikud ainult ootavad, millal näljasele koerakarjale järgmine pala visatakse, keda ribadeks tõmmata.

Ning kui kedagi huvitab, mida tähendab “ülekaalukas avalik huvi,” siis seda kirjeldatakse avaliku teabe seaduses. Avalik huvi saab olla nende inimeste töö vastu, kes töötavad riigis vastutavatel kohtadel ja seetõttu omavad infot (mis pole riigi- või ärisaladus), mis võib mõjutada suurt hulka inimesi. Vasakpartei omas viimati võimu siis, kui Ansip jne ta ridadesse kuulusid. Uudishimu ja avalik huvi ei ole samad mõisted.

PS! Niikuinii oli vaja keissi isikuandmete kaitse versus tsensuurivaba meedia. (Naerukoht, peale isikuandmete ja eraeludetailide avaldamise, töötab tsensuur ju sisuliste teemadega ideaalselt). Kui ajakirjanikud ei saa enam inimeste isiklikust elust kirjutada, peavad nad hakkama kirjutama sisulisi kirjatükke ja lapsajakirjanikud võivad toimetuse koristajateks ümber õppida. Ma oleks küll eelistanud, et mina poleks selle keisi hammasrataste vahele jäänud, niigi on kaamos.

%d bloggers like this: