Töölepinguseadus ja kuidas tööturg paindub

1. mai 2008 - töörahva pühaTöölepinguseadusest olen ma siin varemgi rääkinud. Kõigepealt tooks välja pragmaatilised põhjused, miks tahetakse töölepinguseadust muuta. Üks imelikumaid põhjuseid on see, et ta erineb kõvasti teistest lepinguid käsitlevatest seadustest ja juristihakatistele õpetatakse juba ülikoolis seda stiilis, et nii ei lähe mitte ja selline seadus on nõuka igand.

Tegelikult on see seadus tehtud nagu kõik muudki seadused Eesti Vabariigi ajal ja loomulikult pole ta sotsialistlik, eelkõige juba põhiseadusest lähtudes. ENSV konstitutsiooni § 89 järgi oli inimese põhiõigus õigus tööle, mis sisuliselt tähendas kohustust tööl käia. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 järgi on inimesel õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ja kedagi ei tohi tööle sundida. Seega on nonsens jutt, et töölepinguseadus on nõuka igand, kuna käsitlused on kardinaalselt erinevad.

Teine imelik asi Eesti töölepingu seadusega on terve iseseisvuse aja olnud see, et meie juristid ei tea tööseadusest suurt midagi, kuna nad eelistavad teisi valdkondi ja nagu öeldud – töölepingu seadus on teistsugune. Need on pragmaatilised põhjused.

Peamine poliitikute avalik jutt on praegu, et seadust on vaja muuta selleks, et tööturg paindlikumaks muuta. See on puhas poliitikute hülgemöla, mida võib igaüks serveerida sellise garneeringuga, mis talle sobivam on. Padar just rääkis kuku raadios, et paindlik tööturg tähendab seda, et töötajatel on lihtsam tööd leida. See on tõsine naljakoht. Paindlik tööturg tähendab ikka eelkõige seda, et tööandjad saavad kiirelt töötajaid vahetada ja lahti lasta. Ükski uusliberaalne poliitika ei ole kunagi orienteeritud millelegi muule, kui inimeste muutmisele turu ja majanduse järgi, mitte vastupidi. Võib-olla tõesti inimene leiab lihtsamalt tööd, aga hinnaga, et sa võid sellest ka lihtsamalt ilma jääda. Millise majandusharu positiivne näitaja on kiirelt vahetuvad töötajad, kel on vaja pidevalt õppida uusi töövõtteid ja kohanduda uue keskkonnaga, seda ma küll ei tea.

Töölepingu muutmine võlaõigusseaduse vähetähtsaks lisandiks hakkas juba siis, kui ma EBSis tööõigust õppisin ja on jätkunud siiani. Praeguseks ongi riigikogus olnud lugemisel täiesti ümber tehtud seadus, mille igas teises lauses on väljend “vastavalt võlaõigusseadusele.” Võlaõigusseadus, muideks, on ilmselt Eesti kõige mahukam seadus üldse ja näeb füüsiliselt sama paks välja kui Edgar Savisaare raamat “Peaminister”. Palju õnne tavalisele inimesele selle lugemisel.

Tegelikult ongi selle uue seaduse erinevustest aru saamine äärmiselt juristidekeskne asi ja ilma treeninguta on sealt erinevuste leidmine keeruline, seepärast pole neid erinevusi ka eriti ajakirjanduses käsitletud ja poliitikud ajavad udujuttu.

Toon näite paragrahvidest, mis juristidele kõige enam pinda käisid. Praeguses seaduses on § 26. Töölepingu kohustuslikud tingimused ja andmed, mis siis tähendab, et need peavad kirjas olema või tööleping on kehtetu ja töötaja võib tööandja peale kaevata ja saab tavaliselt ka imelihtsalt oma õiguse + raha või sellised tingimused nagu ta tahab.

Uues seaduses on sama punkt kirjas nii: § 5. Töötaja teavitamine töötingimustest. Töölepingu kirjalikus dokumendis peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed. Puhas juriidiline sõnademäng.

Kui praegu on töölepingu muutmise kohta terve 4. peatükk, mille sisu on ümmarguselt see, et tööandja ei saa muuta töölepingu tingimusi halvemaks, kui töötaja nõus pole. Praeguses eelnõus on sama asi ühe alapunktina selle § 5 all: Andmete muudatused esitatakse töötajale kirjalikult ühe kuu jooksul muudatuste tegemisest, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatut. Kuigi on ka § 12. Töölepingu muutmine. Töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel, pole selles paragrahvis rohkem ühtegi selgitavat asjaolu, et mida, kes, millal, kui palju ja kuidas. Seega paindub töötaja lausa põlvili, kui tal just tuttavat võlaõiguse juristi pole.

Kuna seadus on täiesti ära muudetud, siis selle lahti seletamine läheks jube pikaks. Igatahes saavad juristid seda mida nad tahavad, tööandjad, kel on palgal juristiharidusega personalitöötaja ka, ülejäänud võivad loota vaid vastastikusele lojaalsusele, mida uues seaduses on korduvalt mainitud.

Riigikogu arutelu on sel teemal täiesti mittepädev olnud. Vastavad paberid leiab siit. Seal on näiteks räägitud teemal, et TLS eelnõus lapse toitmise vaheaeg, siis eelnõuga 349 SE muudetakse see rinnaga toitmise vaheajaks. See on kindlasti teema, millest saaks kohe mitme päeva jagu arvamusartikleid kirjutada, sest rindadest teavad ju kõik midagi.

Kuna on tehtud täiesti uus seadus, siis puudub arutelu teemal, et milline vahe on praegusel ja uuel seadusel, arutatakse ainult uue muutmist ning vana lihtsalt tühistatakse.

Lingid:
Kehtiv töölepingu seadus
Riigikogus olev eelnõu

PS! Mina ei tea, kuidas mu postitus blogtrris reklaampostituseks sai.

%d bloggers like this: