Ennustame riigi tulevikku?

Majanduskriisist rääkides, seondatakse seda Eestis tihtipeale Suure Depressiooniga enne Teist Maailmasõda. Sellise käsitluse taga on USA majandusõpikud, mis majandusajalugu umbes nii õpetavad. Mõnes mõttes on neil õpikutel ju õigus ka. Suur Depressioon pani alguse USA hegemooniale maailma majanduses. Euroopa sai aru, et nad ei suuda enam USA majandusega võistelda. Ehk võib öelda, et USA majandus-poliitilises ajaloos on Suurel Depressioonil tõesti oluline koht.

Kuid 1929 aasta majanduskriis ei olnud viimane, mis maailmas poliitilisi ümberkorraldusi esile kutsus. Praeguse ajahetkele head võrdlusmaterjali minevikust otsides, on olulisem see, mis toimus 1970ndate majanduskriisi ajal. Rääkides heaoluriikide erinevatest toimismudelitest, siis need said alguse just 70ndatel, kui riigid murdsid pead, mida teha riigi eelarvetega, mis alates II MSst olid hoogsalt kasvanud ja milledesse kirjutatud sotsiaalprogrammide rahastamiseks enam raha ei jagunud. Peale selle, et rahaga oli kitsas, olid toimunud ka suured muudatused sotsiaalsfääris laiemalt.

Peamine muudatus oli toimunud perekondade toimimise mudelites. Kui varem olid perekonnad elanud koos, ehk vanaema hoidis lapselapsi ja ema hooldas omakorda haiget vanaema, siis 70ndateks olid naised tüdinud koduperenaiserollist ja läksid tööle, mis tekitas korraga 2 sotsiaalprobleemi: mida teha haigete vanuritega ja kuhu panna lapsed, kui ema on tööl? Naiste tööhõivet soodustas ka olukord, kus majandusharud olid oma positsioonid ümber mänginud: tööstus hakkas oma esikohta üle andma teenindusele ja teenindus vajas tööle inimesi. Naised sobisid sinna hästi.

Probleemide lahenduste leidmisel kasutasid erinevad arenenud riigid erinevaid võtteid: mõned leidsid, et sotsiaalprogrammidega võiks tegeleda siiski riik, mõned lahendasid probleeme soodustades inimesi ja ettevõtteid ise sotsiaalteenuseid pakkuma, mõned üritasid säilitada konservatiivset peremudelit.

Ma olen juba jupp aega mõelnud, et kuidas 70ndate majanduskriisi näitel saaks analüüsida praegust olukorda. Kui tol ajal pidid riigid valima kuidas nad oma riigieelarve tasakaalu viivad ja tollal tehtud otsused on nende riikide heaolumustreid otseselt mõjutanud siiani, siis otsuseid tehes ju niimoodi ei analüüsitud. Nood käsitlused on sotsiaalteadlaste poolt välja kirjutatud ja analüüsitud paarkümmend aastat hiljem.

Kui praegu Eesti valitsus peab tegema otsuseid, et millist eelarve rida nad kärbivad ja millist mitte, siis sisuliselt kirjutavad nad kokku meie tulevikku mitmekümneks aastaks. Siiani on tulnud signaalid peamiselt sotsiaalrahade vähendamise kohta, ilma, et alternatiive pakutaks: isadel lastega kodus olemine keeratakse kinni, laste koolitoetus koristatakse ära, emadele enam töötamise ajal lapsehoiutoetust ei maksta. Tööseadusandlus tehakse selliseks, et ega keegi ka haige lapsega enam koju jääda ei julge ning ega nende sünnitaminegi väga mõistlik tegevus pole.

Teistest valdkondkondadest on üks tugevamalt muudetav kultuurivaldkond: teatritelt võetakse raha vähemaks, kõik, kes Kulka raha saavad, tõmmatakse häbiposti. Massi- ja matsikultuur vohab ajakirjanduses. Vabaduse platsi kerkib kolekallis Kaitseministeeriumi hirmurist.

Kui aus olla, siis ega ma väga ei tahakski siit tulevast Eesti riigimudelit tuletama hakata. Õudne on.

Aga kui maailmamastaabis vaadata, siis praegune majanduskriis on kõige koledam olnud just USAs, kus ta ka alguse sai. Võimalik, et selle majanduskriisi tulemusel peab USA oma juhtpositsiooni Euroopale üle andma? Või Hiinale-Aasiale-Araabiale?

%d bloggers like this: