Sõnavara kui võimu näitamise vahend

Väga ilus käigukangi nuppKõigepealt tahaks tuua ühe sügavmõttelise lõigu raamatust. Millise raamatuga on tegemist, jääb esialgu saladuseks. Kõik võivad pakkumisi teha.

Kõigi ühiskonda formeerivate jõudude puhul võib täheldada tendentsi saavutada ja säilitada võimu sõnade abil. Šamaanidest preestriteni ning bürokraatideni on see ikka üks ja seesama. Valitsev elanikkond tuleb panna tunnustama võimu väljendeid kui reaalseid asju – et nad ei eristaks enam sümbolite süsteemi reaalsest universumist. Sellise võimustruktuuri säilitamiseks hoitakse mõned sümbolid väljaspool üldise arusaamise piire – näiteks sümbolid, millega tähistatakse majanduslikke manipulatsioone või millega kohalikes oludes määratletakse tervet mõistust. Selliste salastatud sümblite kasutamine viib fragmentaarse oskuskeele tekkimiseni, mille kasutajad demonstreerivad, et neil on teatud määral võimu.

See lõik sõnastab üpris täpselt ära probleemi, millele ma olen päris mitu aastat lahendust otsinud: miks inimesed kasutavad võõrsõnu? Kuid see on ainult jäämäe kõrgeim tipp. Sisuliselt toimub sõnakasutuse, lauseehituse jms põhjal inimeste gruppidesse jagunemine kõikidel tasanditel ja keegi ei saa öelda, et mõni grupp on vähemväärtuslikum või sinna soovijate hulk oleks väiksem. Jutt käib ju ikkagi võimust ja võim on mitmetahuline nähtus. Keegi võib ju öelda, et teda võim ei huvita, kuid ilmselt sõnastab ta võimu enda jaoks mingites välistavates kriteeriumites ja lähtub sealjuures enda isiklikest võimalustest.

Ok, ma üritan tuua (peaaegu) kõigile arusaadava selgituse. Võtame filmi “Tulnukas”. Selle filmi võlu on ühe sotsiaalse grupi nauditav esitlemine. Nii nauditav, et kõik, kes sinna gruppi ei kuulu ja kuuluda ei soovi, leiavad, et toda rullnokk-bemmituunijate seltskonda pilgatakse. Need inimesed, kes sinna aga kuuluvad või kuuluda soovivad, peavad seda filmi õppefilmiks.

Muidugi näitab film inimesi läbi nende igapäevase tegevuse ja kujutab grupikuuluvuse näitaja number üks tähisega – õige riietus. Kuid “armastatakse ju kõrvadega.” Filmi “Tulnukas” parim osa on tegelaste sõnakasutus. Burksid jms on tolle filmi eestlastele kuuluva filoloogilise pärandi oluline osa. Kes kasutab neid sõnu selleks, et näidata oma kuuluvust “tuunijate” klubisse. Kes kasutab selleks, et näidata – ma kuulun filmi näinud inimeste klubisse. Kes kasutab selleks, et näidata – ma kuulun tuunijate klubi põlgajate klubisse.

Inimene on sotsiaalne olend ja kui ta just depressiooni ei põe, tunneb vajadust kuuluda mingisse gruppi. Kasvõi gruppi “mina ei soovi gruppi kuuluda”. Ning kui sa juba mingisse gruppi kuulud, siis sa soovid ka, et sind seal grupis tunnustatakse ja omaks peetakse. Kas grupisiseselt ka mingeid hierarhiaid kujundatakse, on iseküsimus, kuid üldjuhul alati kujundatakse. Näiteks mingite teadmiste või oskuste järgi kujunenud grupp hindab alati kõrgemalt neid, kes ennast suudavad tolle oskuse parima valdajana näidata. Kui füüsiliselt esinemine võimalik pole, kompenseerib, või õigemini – ongi esmajärguline – sõnaline esinemine. Raamatusõprade grupis ruulib see, kes on lugenud neid raamatuid, mida see grupp oluliseks peab. Lugemisest üksi on vähe – sa saavutatud grupisisese tunnustuse siis kui oskad oma teadmiseid ka aktsepteeritavas vormis esitleda. “Olen lugenud” on madalaim tase.

Noh ja kui ma juba raamatuteni tagasi jõudsin, siis postituse esimene lõik pärineb raamatu “Düüni lapsed” leheküljelt 211 ning selle sõnastas raamatu tegelane printsess Irulan: Loengud Arrakeeni Sõjaväeakadeemias.

PS! Ma pole ühtegi Düüni raamatut lugenud🙂

%d bloggers like this: