Kelle huvides on salastada palganumber?

Pügamise tööIlmselt on tänu selle blogi spetsiifikale, juba ette aimatav, kelle huvides see olla võiks. Aga ma põhjendan ka.

Alustame stoorist, mille kohta düsleksikud väidavad, et kirjutis tähendab nõuka aja ülistamist. Tegelikult muidugi ei tähenda, vaid lihtsalt nendib fakti.

Ehk siis nõuka ajal oli alati täpselt teada kui palju keegi palka sai. Mina teadsin, et kui ma kooli lõpetan ja tavalise rearaamatupidajana tööle lähen, saan palka 90 rubla. Lihttööliste palgatase oli tsut kõrgem, nagu ka kõrgharidusega töötajate oma. Ning sama rida oli kõikides ettevõtetes – kõik sarnast tööd tegevad inimesed sama haridusega ja staažiga said sama palju palka. Võimalik, et kolhoosides oli midagi natuke teist moodi, sest väga hea lüpsja oli vist kolhoosi kõige kõrgema palgaga, sest ta tegi kõige paremini kõige olulisemat tööd.

Nõuka ajal jagunes kutseõpe kahe erinevat tüüpi kooli vahel: tehnikumid ja kutsekoolid. (+ veel see kutseharidus, mille sai keskkoolis tootmisõpetuse nime all). Kutsekoolides õpetati lihttöölisi ja tehnikumides spetsialiste ja keskastmejuhte. Kui tänase haridussüsteemiga võrrelda, siis tehnikumid olid tegelt bakaõpe. See, et kutsekatest tehti kutsekõrgharidusasutused vms, see on lihtsalt kõrghariduse solkimine. Niipalju mineviku ja tänapäeva seostest.

Mis toimub tänapäeval? Kui vaadata näiteks tööpakkumiskuulutusi (millede vaatamine antud ajahetkel on lihtsalt aja raiskamine), siis praegu näiteks on 50st pakkumisest palk kirjas kuuel. Kõige lõbusam on muidugi Morrisoni müügiassistendi palgavahemik 5 kuni 20 tonni, mis tõlkes tähendab seda, et nad maksavad miinimumpalka ja ülejäänud palk on müügist tulenev protsent, mis algajatele tähendab, et palk ongi 5 tonni ja 20 saamiseks peab töötaja jõhker valetaja olema.

Kõige kreisim töövestlustes ongi see palga koht. Tööandja ju tegelikult teab, palju ta töötajale maksta kavatseb, aga ta ei taha seda välja öelda, sest loodab, et äkki saab vähem ka maksta. Seepärast küsitakse töölesoovijatelt nende palgasoovi. Selle kirjapandud numbri järgi saab vaadata, kas inimene peab ennast alaväärtuslikuks või ei tea ta turuhindadest ei ööd ega mütsi. Mõlema tööle võtmisel on risk, et töötaja ei saa oma tööga hakkama. Seega on töölesoovijal vaja enne töö otsimist välja selgitada palju on selle asutuse tolle töökoha palk. Kuna aeg-ajalt ilmub ajalehtedes jutte palju mingi palk olla võiks ja saab ka tuttavate käest küsida, siis on eelistatud olukorras need, kes infot otsida oskavad. Ehk tööpakkuja loob olukorra, kus ta ei vali töötajat mitte ainult selle järgi, kas ta tööd teha ka oskab, vaid hoopis mingi palgainfo luuramise oskuste järgi + ennustusoskus + valetamise oskus.

Töövestluse juurde kuulubki tavaliselt osa, kus kandidaadi käest küsitakse: nooh ja palju sa siis palka tahad. Kirjutamata reegel on, et summa peab ütlema inimene, kes seda tegelikult ju ei tea. Umbes sama situatsioon tekib, kui küsida uue meestuttava käest, et nooh, mis sa arvad, kui vana ma olen. Ütleb ta liiga palju, siis oled solvunud, et näe kui koledaks ja vanaks ta mind peab. Pakub liiga vähe, siis jälle solvunud, et kas ma tõesti siukest naiivikujuttu olen rääkinud, et rohkem ei pakuks.

Meediaga suhtlemise tarbeks õpetatakse ühe nõksuna suhtlemismeetodit, kus küsimusele vastamise asemel, sõnastatakse see küsimus ümber. Ma olen seda trikki ka 1 kord tööpakkujaga, kelle juurde ma eriti tööle ei tahtnud, katsetanud. Esimese pauguga oli ta üllatunud ja protestis, et mina peaksin ikka traditsiooni järgi talle seda ütlema. Mina lasin käiku järgmise nõksu – noogutasin nõusolevalt ja ei öelnud midagi. Tema selle peale ütleski mulle numbri, mille peale ma sain rahulolevalt veel kord noogutada ja öelda, et midagi sellist ma silmas pidasingi. Ega ma ei saa seda nõksu kellelegi soovitada, sest kirjutamata reegel ütleb, et kui tööpakkuja otsib töötajat, on tööpakkuja tugevamas postisioonis ja enda upitamine tema postisioonile tekitab temas hirmu, et näe, liiga tark inimene, sellega tuleb tülinat äkki veel mu enda töökoha pärast, parem võtan mõne, kes mulle alla jääks.

Ehk siis palganumbrite salastamise mäng on tegelikult mõlemale poolele kahjulik: tööandja võib tänu peitusemängule saada kehva töötaja ja tööotsija on ebamugavas olukorras, kus töö saamine sõltub mitte tööoskustest ja isikuomadustest vaid ennustusoskusest.

Lisaks võib lugeda naljalugu meie uue tööseadusega: Töölepinguseadus salastab keskmise palga suuruse.

PS! Soovitaks veel lugeda mu postitust 8. mai liikumise blogis ka: Kas turumajandus võib käia ajudele?

%d bloggers like this: