Surnuaeda lillede asemele kapsas

Täna on Sakalas leidnud vastuse hauarüüstamise keiss. Selgus, et haudadelt käivad lilleõisi ära korjamas ja küünlaid ümber ajamas kitsed. Mind aga üllatas artikli toon, millega küsimust lahati. Peamine probleem keerles selle ümber, et kuidas teha nii, et need kitsad enam surnuaeda ei tuleks, ühe lahendusena oli pakutud kitsedele uimastipüssiga une tekitamist! Kellelgi ei tulnud mõttesse kitsede vaatenurk.

Ma olen ka salaja lilleõisi söönud. Nõuka ajal olid mingid paksu punase õiega lilled, mida tavaliselt linnaväljakutele pandi. Nood olid väga nämmad. Täiskasvanuna ma enam lilli pole maitsnud. Aga samas ma tean, et mingid lilleõied võivad ju mürgised ka olla. Näiteks liiliaõite järgi pole mul kunagi eriti neelusid käinud, sest nad lõhnavad küll hästi, aga mitte söödavalt. Nood kitsed olevat aga puhta töö teinud ja kõik erinevat sorti õied pintsli pistnud. Kas neile ei või sellest mingit probleemi tekkida?

Tolles artiklis oleks ju võinud olla ka ühe lahendusena pakutud, et kuna kitsed seal surnuaias käivad, siis surnuaed lepib leinajatega kokku, millised taimed oleks haual kenad, aga samas ka kitsele söödavad. Surnuaias on küll peamiselt surnud, aga alati on nii jube vaadata kuidas värskel haual roiskuvad hunnikus erinevad lilled. See on surm oma täies “ilus”. Ma tean küll, et matus on üks konservatiivsematest toimingutest üldse, aga natuke saaks ju seda “sättida”. Mõnedes kultuurides peetakse haual lillede kasvatamist võikaks. See oli vist Prantsusmaa, kus hauakivi katab terve haua, et seal peal ei toituks taimed surnu lagunevast kehast.

Tegelikult seondub see kitsejutt ühe teise asjaga, mis mul on meeles mõlkunud. Eestis kardavad linnud ja loomad inimesi. Meil on linnusöögimaja ja kui eelmisel aastal sain ma rahulikult neid läbi akna pildistada, siis tänavu kardavad linnud paaniliselt igasugust liikumist akna teisel pool. Minu suurim üllatus oli Helsingi surnuaial see, kui rasvatihane lendas mu käele, et sealt süüa võtta. Rasvatihane! (Tegelikult mul polnudki käe peal süüa. Va paha eestlane). Ja ma ei räägi oravatest, kes jooksid seal surnuaial suurte karjadena, nii et ainult vali välja, millises poosis neid pildistada. Tallinna Rahumäe surnuaial näeb ka vahest oravat, aga harva ja siis on tal ka põgenemisega jube kiire.

Kas meil on siis loomadega nii, et esimene mõte mingit looma või lindu nähes, on see, et kuidas ta minema ehmatada? Miks ei võiks hoopis nendega hästi läbi saada? Siis saaks ma ka ilusaid linnu ja loomapilte teha, kuigi mul pole kannatust päev otsa liikumatult neid valvata.

%d bloggers like this: