Väga hea poliitiline karikatuur!

Täna postimehest leidsin. Kirjas, et foto autor on Urmas Nemvalts. Võiks ju norida, et karikaturisti fotograafiks nimetada on pehmelt öeldes imelik.

Aga pilt on hea! Tundub, et ühiskond on piisavalt viltuseks muutunud, et kunstnikul on sulg jooksma hakanud.

Nõuka ajal olid kah head karikatuurid, aga neid oli lihtsam teha. Kõigepealt oli olemas nn. “ametlik liin”, ehk siis pildid, mis olid alati soovitatavad. Kuigi nendega pidi kah ilmselt ette vaatama, et miskit untsu ei läheks, sest eks poliitiline satiir või ju ka enda poole tagasi pöörduda. Näiteks kritiseerid kapitalistlikke sigu ja kogemata on mõni siga natuke mõne kommunisti nägu. Soovitav oli ka karikatuurid ühiskonna kitsaskohtadest. Ma ei tea, kuidas sel juhul need teemad täpselt ülesse leiti, et viltu ei läheks. Tegelt pole ma mingi karikatuurikriitik ja ma väga hästi ei mäleta ka ja ühtegi vana lehte ka käepärast pole.

Aga selle kõige kuulsama nõuka aja karikatuuri jutu peaks ikka ära rääkima, noored äkki ei tea. Ehk siis Priit Pärn ja “Sitta kah.” Nõuka ajal oli nädala kultuurileht “Sirp ja Vasar.” Päris paks leht oli. Seal olid kõigepealt umbes 6 lehekülge erinevaid kultuuriuudiseid: teater, kunst, muusika, film jne. Eelviimasel lehel oli vist uued raamatud ja viimasel naljalehekülg, mille kohustuslik osa oli karikatuur. (Ma võin natuke lehekülgede arvu jms eksida ka). Reklaami ei olnud, horoskoopi ei olnud. Kellegi armukestest, lastest, autoõnnetustest ei räägitud. Kui intekas kunstnikuga, siis kunstist, kui muusikuga, siis muusikast.

Noh ja siis 8. mail 1987 ilmus seal Priit Pärnalt selline karikatuur nagu kõrval näha. Terve Eesti elanikkond teadis sellest pildist ja kõik sosistasid omavahel: “Vaata, kuidas ikka mees tegi kõva karikatuuri ja see avaldati ka veel. Kuidas ikka KGB aru ei saanud kui nõuka vastane see ikka oli!” Pärnaga ei juhtunud minu teada midagi. Üldiselt saigi see juhtuda, et enam ei lubatud mõni aeg karikatuure joonistada ja pidid mingit muud tööd tegema. Näiteks lasteraamatu pilte.

Olid ajad, olid majad. Esmaspäeviti räägiti tööl mitte tõehetke saatest, vaid reede õhtul telekas olnud teatrietenduse ekraniseeringust. Ok, nüüd läks nostalgiaks … Igatahes oli nõuka ajal küll riskantne, aga ilmatuma lihtne karikatuuri teha, sest inimesed huvitusid rohkem ja otsisid igast tekstist ja pildilt allteksti. Sama tegid ka ajalehtede “korrektorid”.

%d bloggers like this: