Itaalias omandatav kuum veri

Põhja-ItaaliaEelmises postituses kirjeldatud linn oli Firenze ja skulptuur oli Michelangelo tehtud David, mis asub maailma ühes vanemas muuseumis Galleria degli Uffizi. Kuid ma alustan algusest.

Algselt oli meil plaanis reis Milaano – Genova – Firenze – Bologna – Milaano. Umbes täpselt nii see reis kulgeski, kuigi väikeste korrektuuridega. Juhuste kokkulangemise või mingil veel ratsionaalsemal põhjusel, jõudsime me kõikidesse nimetatud linnadesse hetkel, kui päike oli juba loojunud. Võimalik, et see kõlab põnevalt, aga tegelikult ei ole peaaegu üldse vahet, mis linna sa jõuad, kui seal on pime, sest pimedas on kõik kassid hallid.

Järgmisel hommikul oli plaan teha kõigepealt tuur linnas ja siis üürida auto ja sõita Genova poole. Hommikune Milaano oli kevadiselt soe ja päikesepaisteline, + 8. Nägime korraks ka Alpe, mis pidavat pideva sumu tõttu haruldane olema. Erilist vaatamisväärsuste tabelit mul polnud ja ma teadsin, et seal on Santa Maria delle Grazie kirik, kus on da Vinci “Viimane õhtusöök”. Kui keegi veel seda soovib näha, siis teadku, et pileteid müüakse 2 nädalat varem ja lihtsalt kohale mineja võib kirikut väljastpoolt imetleda🙂

Igatahes nägime me juhuslikult ära vahva kindluse Castello Sforzesco ja suutsime mööda kõndida nende suurepärasest Toomkirikust, kuid tagasi tulles me ta ikkagi leidsime – see asus selle koha kõrval, kust me auto rentisime. Turist võib olla ikka täitsa pime!

Põhja-Itaalia külaKuna meil oli plaanis vaadata kuidas Itaalia paistab väljapool suurlinnu ja ühtlasi ka geopeituda, siis panime gepsu sisse, et tasulisi teid me ei soovi. Ma ei kujuta ette kuidas on üldse võimalik välismaal ilma gepsuta ise ringi sõita! Nii tore, kui tädi kogu seletab, et varsti pead sa hoidma paremale või vasakule. Mägiteedel sattus eesti tädi küll pisut hoogu, teatades meile pea-aegu iga kurvi ette, arvates, et meil on äkki plaanis pöörata ära mõnele täisloodis alla keeravale külateele. Vähemalt on lõbus, kui sa saad tundmatule häälele selgitada, et vaata, kallis, nii hull ma kah pole, et sellisele teele keerata.

Kui nüüd jätakata hallide kasside teemat, siis Genovo on 100 küüruga hall kaamel. Peale seda, kui me olime meeldivalt seigelnud Põhja-Itaalia sõnnikuaroomistel põldudel (mis sarnanesid vägagi Eesti omadele), kus traktorid juba midagi kündma olid asunud, külakeste (mis üldjuhul ei sarnane Eestile, kui romude kogumise kirg välja arvata), kitsastel teedel ja puusildadel (milliseid meil üldse pole ja nii laiu jõgesid üldjuhul kah mitte), suunas gps meid kiireteele, mis viis meid läbi mägedele, mille ühed küljed olid lumised ja teisel pool peitis end Genovo.

Milaano trammSellel kiirteel sain ma aru, mida mõeldakse kui räägitakse Itaalia meeste kuumast verest – see väljendus neil hullumeelsetes kurvides pimedal kiirteel (jah, ma tean, et see väljendub veel teistes oludes ka). Minul oli kõrvalistujana adreka mõõdik täiesti punases. Kuid kuum veri on täiesti omandatav oskus – järgmistel päevadel jäid kohalikud meile pidevalt Apeniinide kurvilistel kõrvalteedel ette tolknema.

Igatahes ei õnnestunud meil Genovas ühtegi geopeituse aaret leida, sest see on kõige mägisem linn, mida ma iial pimedas näinud olen (kui Ateena ära unustada). Mingile aardele jõudsime mõnekümne meetri lähedusse, aga leidmiseks ei näinud me muud varianti, kui kaljult 10 meetrit allapoole viksuda ja see tundus liiga suitsiidne ettevõtmine olevat. Aga me nägime mingit jalgpalliväljaku läheduses toimunud meeleavaldust, kus oli kilpidega varustatud märulipolitseid rohkem, kui meeleavaldajaid. Itaalias pidavat ka 3 penskari meeleavaldusele märulipolitsei bussiga turvama tulema. (Ärge nüüd seda viimast lauset need lugegu, kel on võimu ka Eestis politseile suuniseid jagada). Ja Genovast lahkusime nii, et valges me seda linna ei näinudki.

Kuna nüüd on postitus juba nii pikaks läinud, et keskmine blogilugeja loobus juba poole peal, siis tuleb siia punkt.

%d bloggers like this: