Kevad, palmid ja rand

Vaade rõdultEelmine postitus lõppes sellega, et me lahkusime Genovast ilma, et oleks seda linna valges näinud. Kuid laupäeva hommik pakkus meile sellist vaadet, nagu me unistanud olime – päikesesoe vaade läbi palmide merele ja mägedele. Olime ööpimeduses leidnud hotelli, kus meie toal oli rõdu. Ma arvan, et selle küla nimi oli Recco, igatahes asub ta Genoa piirkonnas Ligurias.

Muideks – Itaalia maapiirkonnas tasub tõsiselt võtta hoiatust, et hotellituppa ei tasu toitu tuua. Meie ostsime kenasid moosisaiu, mis jäid ööseks lauale ja süüa me neid ei saanudki, sest hommikul maiustas nendega miljon väikest sipelgat, kes ühtlase 3-sendi laiuse voona põrandapiida vahelt lauale voorisid. Mille järgi nad otsustasid, kes kohapeale tšillima jääb ja kes koormaga tagasi suundub, me kindlaks teha ei suutnud.

RoosipõõsasSellel esimesel fotol on näha ka suits, mida me naiivselt alguses tulekahjuks ja siis kevadiseks “kartulivarte põletamiseks” pidasime🙂 Tegelikult oli ilmselt tegemist massiliste grillipidudega. Kui Soomes tegelevad inimesed nädalavahetuseti massiliselt tervisejooksuga, siis itaallased sõidavad rattaga. Mitte nii nagu mina, et suva jope selga ja rattale, vaid ikka profiriietuses ja muidugi ka maanteerattaga. Kõik mägiteed olid täis jalgrattureid, kes rahulikult terve sõiduraja enda alla võisid võtta. Kuigi nende vahel manööverdamine nõudis raudseid närve, ei tapnud ega vigastanud me ühtegi tervisesportlast.

MandariinialleeMeie sattusime aga järjest kohtadesse, mis ahhetama võtsid. Kõige eksootilisem oli ilmselt linn nimega Chiavari, mille peatänav oli palistatud valmis viljade all ägavatest mandariinipuudest ja aedades kummardusid sirdunipuud oma helekollase saagi all.

Ranna vaatasime üle mingis linnas, mille nime ma öelda ei oskagi. Puhkeva roosipõõsa pilt on ka seal tehtud. Nii soe seal polnud, et ujuda või päikest võtta oleks saanud. Liiv on neil küll väga peenike, aga tumehalli värvi.

Kiirteel oleks me kõigest sellest ilma jäänud ning võitnud vaid ajas, mida me arvestama ei pidanud. Firenzesse oleks soovinud küll valges jõuda, aga poolel teel nägime silti, et Pisasse on jäänud vaid 60 kilti. Kuna ilmselt kõik teavad kuidas seal linnas elasid kunagi käparditest torniprojekteerijad, siis võtsime suuna hoopis tollele linnale, eesmärgiks vaadata, et kas tõesti seal linnas muud polegi peale ühe torni. Muideks – oli küll palju muud ka, aga sellest juba järgmine postitus.

%d bloggers like this: