Lugesin Raua läbi

Tänaõhtune metsMa lugesin ka sel nädalavahetusel lõpuks Mihkel Raua kultusteose läbi. Täitsa loetav oli. Ema oli selle raamatukogust laenanud ja ma kasutasin ka soodsat juhust.

Ma pole selle peale enne mõelnud, aga ma olen Mihkliga sama vana ja me lõpetasime keskkooli samal aastal. Muidugi ei õppinud mina eliitkoolis, aga suhelnud eesti kõrgklassiga. Suurema osa sündmuste toimumise ajal ei elanud ma ka Tallinnas. Hoolimata sellest oli minu jaoks raamatu kogu olustik tuttav ja paljudes kohtades kirjutas ta kõigile teada-tuntud asju natuke liiga põhjalikult lahti. Kuna aga kõik lugejad ei kuulu samasse põlvkonda, siis nende jaoks oli see vast vajalik. Kuid ma arvan, et kui mul raamatut lugedes jookseb päris reaalne kinopilt juurde, siis on hästi kirjutatud küll. Vahepeal kiskus raamat pisut metsa ja hüples liialt, aga siis läks jälle joonde.

Kui Raud ütles, et Tšehhi lõbustusparki tuli kokku terve Tallinn, siis tegelikult tuli sinna kokku terve Eesti: bussidega, autodega, rongidega ja “Kellukeste tee” oli mu täielik lemmik. Turist oli mu täielik lemmik, samuti ka Vanemõde ja veel mitmed. Tegelikult pani mind lugedes imestama kuidas ma tolles vanuses ikka kõiki neid bände (ja laulude sõnu) teadsin, mida seal raamatus mainitud oli. Täielik müstika! Ok, tollest Martsipanist pole ma küll midagi kuulnud. Kuid kõigil kirjeldatud suurüritustel olin ma kohal: Tartu levimuusikapäevad (loomulikult sellel, kuhu lihtrahvast ka lasti), Rocksummeri eelkäijad ja Rock Summerid, Võru-Kubijal ei käinud🙂.

Aga ma ei joonud. Oma keska lõpupeol ei joonud ma tilkagi alksi, sest ma olin aasta alguses võtnud vastu otsuse, et tol aastal ei tilkagi ja samal aastal sain ma ka 18. Otsus ei tulenenud sellest, et enne oleks padujoomar olnud, lihtsalt oli otsus. Meil oli üldse imelik keskkooliklass, meil keegi ei suitsetanud ka, kuigi veini vms me ikka normaalsetes kogustes jõime. Ok, tol suvel ma 1 kord seda otsust rikkusin, siis kui ma tulin Tallinna tollele sõbrannale külla (tegelt küll sisseastumiseksamitele), kes tundis pea kõiki Tallinna punkareid ja siis me jõime nendega Õismäel natuke, sest natukesest rohkemaks polnud kellelgi raha ja vana taara sai ka jube ruttu müüdud. Loomulikult ei toimunud seal mingit pornot!

Mihkel Rauda ma loomulikult sellel ajal muusikuna ei teadnud. Ma ei usu, et keegi teadis mingit suvalist habemega igava välimusega kidramängijat. Selles suhtes oli Raual täisõigus, et Raul Vaigla on ilmselt ainuke kitarist, keda naised teavad ja minu jaoks ilmus ta ka teadvusesse ilmselt mitmeid aastaid peale raamatu olustikku. Mihkel ise tuli areenile alles oma bändiga “Merry Christmas Mr. Lawrence”, kus ta hakkas laulma, kuigi ega ta siis ka kübara ja liigse kehakaaluga eriti mehe mõttes huvitav ei olnud. Ok, see repliik on defenetli vastureaktsioon raamatus ilmutatud eriti haigele suhtumisele naistesse.

Kuid ma tahaks teada, miks jättis Raud raamatusse Kojamehest ainult transamehe mulje, kes üks kord käis laval, sest Singer Vingeri sigalahedad joodikud teda käskisid minna? Vaatasin internetist järgi. Singer Vinger alustas aastal 1986, aga Kulo andis esimese konserdi 1985. Kojamees läks naistele peale üldse mitte seepärast, et ta oli transa. Koja oli Kulo sajaga seksikas laulja. Erinevalt Singer Vingerist, kus olid kõik koledad mehed. Ma muideks arvasin ka kogu aeg, et Volmer on mingi naljategija tüüp, aga kui ma teda kunagi hiljem Kukus nägin, siis sain aru, et mees on jubeigav tuim tüüp. Võimalik, et tal oli pohm või miskit. Singer Vingeri konserdile olen ma ka kunagi üks kord sattunud. See juhtus Paides kutseka saalis. Kuna kontsert oli jube saast, siis pole mul isegi meeles kellega ja kuidas ma sinna konserdile sattusin, sest pettumus oli suur.

Huvitav oli see, kuidas Raud liigitas muusikuid erinevatesse klassidesse ja siis ajas need klassid jälle vahepeal omavahel segi. Noh, et olid need, kes kuulasid ja tegid nõmedat muusikat ja siis filharmoonia omad ja teised. Singer Vinger oli ju ikkagi väga hästi makstud bänd ja pungiga polnud sel muusikal vähematki pistmist. Kogu raamat oli kujundatud mingite anarhisti märkidega, kuigi nende muusika oli täielik levimuusika laiadele massidele, mille muusika küll kritiseeris valitsevat korda, aga see positsioon, kus ta asetses, oli kaugel anarhisti omast.

Kulo oli Volmerist tsut vähem laiatarbekaup, kuid kah veel mitte pärispunk. Päris Eesti punkbändidest polnud seal raamatus suurt midagi, isegi Villu vilksatas vaid intellektuaali võtmes korraks läbi. Jäi mulje, et raamat vältis kõikidest, kes tegelikku tolle aja eesti punkmuusikat tegid, rääkimist. Mina käisin Tallinnas mitmel imelikul kontserdil, mis kõik polnud vist isegi ametlikud, aga kus esines karjadena igasuguseid punkarite keldribände. See, et keegi punkar kiidab Ivo Linnat, kes on pool oma elust laulnud eesti keelde tõlgitud ja üks-ühele järele mängitud välismaiseid hitte, et Linna on Eesti parim laulja. No andke andeks!

Aga tegelt oli ikka täitsa loetav raamat. Kuna Mihkel kirjeldas seal ju ennast tõsise loomana, siis võib talle ju andeks anda, et ta endast vähemalt punkari täismõõdu üritas välja mängida, kuigi ta ilmselt eriti ei teadnud, mis see peale haaknõelte veel olla võiks.

%d bloggers like this: