Eesti kinnisvaratug on imelik

Olen juba jupimat aega kamminud Eesti kinnisvarasaite ja jõudnud otsusele, et meie kinnisvaraturg on ikka imelik. Kui hakata analüüsima, et mis seal siis kõik imelik on, siis tundub, et tegelikult sarnaneb see väike osa meie ühiskonnast teistele osadele ja kokkuvõttes on ilmselt erinevad valdkonnad täis üksteisele sarnanevaid kiikse, mis lõppkokkuvõttes moodustabki selle imelikult vildaka ühiskonna, mis meid iga päev ümbritseb.

Kõige häirivam on loomulikult valetamine. Kinnisvaras lööb see eriti eredalt välja. Müüja kujutab ette, et ostja on lammas. Tal on oma kinnisvara kiitmiseks suhteliselt vähe ruumi ja siis ta paneb sinna kirja asju, millele peale vaadates unustan kõik ülejäänud kirjelduse ja kirtsutan nina. Kas inimene pole elu jooksul õppinud, et kui kohe alguses teisele valetada, siis oled elu lõpuni valetaja? Räägid teisele aga ausalt ära mõne oma nõrga koha ja sind vaadatakse kui ausat ja tugevat inimest, kes suudab oma vigu tunnistada ja ollakse nõus sinu teiste vigadega teatud kompromisse tegema.

Kinnisvara turg kinnitab tõdemust, et kõige kehvem elu on Eestis Valga, Võru, Põlva ja Ida-Virumaal. Kui vaadata, kus müüakse kõige odavamat kinnisvara, siis näiteks Püssi linnas on seda lademes. Kuigi nad ilmselt ise kah teavad, et ega neil seal kandis eriti kiita värk pole, üritavad nad oma kinnisvarale lausvalesid külge pookida. Näiteks leidsin ma sellise lause: müüa elamu vaikses ja arenevas Sompa asulas. Maja väliskoridorides hiljuti teostatud remont. Korteris keskküte välja lülitatud, võimalus taasühineda. Juures olid fotod majast, kus ei tahaks siis ka elada, kui peale makstaks.

Kui ma Lõuna-Eestit eriti ei tea, siis Sompat tean ma väga hästi. See linn ei arene hetkel mitte kuskile, kui taandareng välja arvata. Kui nõuka ajal sinna kaevandus tehti, siis kasvas ta helikiirusel ja sama kiirelt läks ta tühjaks peale kaevanduse sulgemist. Pakun, et seal on pooled majad tühjad ja keegi ei taha sinna elama minna. Ka Kohtla-Järve on viimase viie aastaga päris hirmsaks muutnud – tühjaks jäänud majad peatänava ääres ei mõju eriti edumeelselt. Kuid ega need hinnad seal ikkagi eriti ahvatlevad pole.

Nüüd paljukiidetud Tallinna üürikorterite turu juurde. Kuulge, miks 98% väljaüüritavatest korteritest on möbleeritud? Inimesed ei suuda oma vana koli ära visata ja siis ostavad korteri, panevad sinna oma vana koli ja kujutavad ette, et keegi tahab nende ärahooratud nõukaaegse vineerist mööbliga korterit kasutada ja selle eest maksta?

Ja see lembus ümmarguste ukseaukude järgi on igaveseks meie paneelmajadesse raiutud. Imestama panevad ka hullud värvikombinatsioonid. Näiteks pilt esikust kahele toale, kus üks on üleni punaneseks ja teine üleni roheliseks värvitud. Kõik nii lagi, seinad kui põrandad. Huvitav, kas selle eelmine elanik läks hulluks ja seepärast on korter välja üürimisel?

Ma saan aru küll, et eestlaste arvates üürivad kortereid ainult üliõpilased, aga ega teistele midagi ei pakuta ka. Ning kõik need valed ja mitmeti mõistetavused. Kopli liinide pluss on näiteks “mere lähedus.” Kurb tõde on muidugi see, et suurem osa väljaüüritavaid kortereid on kahetoalised ja väiksemad. Sellises saab ju ainult üksi elada ja siis on kah kitsas.

Nojah, igatahes, kui keegi üüriks mulle pikemaks ajaks soodsalt välja vähemalt kolmetoalise ilma mööblita Tallinna kesklinna korteri, oleks nupsu. Seni jätkan otsinguid.

%d bloggers like this: