Teateid eriolukorrast

Ehitagem lumelinnuKuna ma pole viitsinud pikka aega siia midagi asjalikku kirjutada, siis on vahepeal tekkinud hulgaliselt igasuguseid mõtteid, mida praegu võiks kuidagi lühidalt ära vormistada. Loogiliselt võiks ju olla, et mida rohkem on tõendeid, seda selgem saab olla nende põhjal tehtud järeldus. Kuid alati võib ka nii olla, et järeldus tundub ebameeldiv ja siis on lihtsam hoopis mõni muu järeldus, mis küll ei toetu eelnevatele tõenditele, aga see-eest ei ole ebameeldiv. Järelduse võib ka tegemata jätta.

Kõigepealt väike tausta lahti selgitamine. Kuulsin eile raadiost ajakirjaniku küsimust haldusreformi kohta, mille vastuse sain juba teada siis kui õppisin viimati koolis. Poliitik talle otsest vastust loomulikult ei andnud ja mul pole aimugi, kas ta teadis või mitte. Küsimus ise kõlas nii: miks tehakse seda reformi just nüüd, kui üle kümne aasta ainult räägiti, aga ühtegi tegevuskava ei olnud? Kas praegu on tegevuskava olemas? Võimalik, et kava ongi olemas, iseasi, kuidas on kava eesmärk sõnastatud. Kui keegi on väitnud, et eesmärk on kokkuhoid, siis on alati leidunud keegi, kes saja piires arvutada oskab ja on tõestanud, et kokkuhoidu tegelikult ei tule. Vabandus, et muudes riikides küll nii palju omavalitsusüksusi pole, ei päde. Sama teooria järgi võiks meile teha juurde näiteks 10 ministeeriumit, sest on riike, kus ministeeriumeid on iga poliitika kohta ja mõne kohta isegi mitu.

Kuid ma tean väga hästi, miks seda reformi just nüüd teha tahetakse (koolis räägiti). Ilmselt kõik teavad: sest praegu on aeg, kus erinevatel põhjustel õnnestub riigikogust igasugu saasta läbi suruda. Sama kaua kui haldusreformi, planeeriti ka tööseadusandluse reformi ja see läks läbi nii lihtsalt, et uusliberaalide üksikud unetud ööd olid täiesti põhjendamata. Kuid kas nähtamatukäe-poliitikud, kes räägivad kuidas riigiaparaadi funktsioonide ära andmine loob vabama ühiskonna, siis ei näe, kuhu lähevad nende valitsusasutuste ja ministeeriumite senised funktsioonid? Midagi ei teki ega kao, juu nõu!

Viimane suurem rahva rahulolematus meie seadusloomega oli eelmisel aasta alguses, kui Pihl üritas pronksöödele rõhudes võtta vastu korralikku paketti, et riigivõimudel oleks võimalik tegutseda rahva vastu. Tookord jäi vastu võetud politseiriigi seaduspakett suhteliselt hõredaks. Nüüd on Pihlil jälle sama paberikuhi valmis ja seal on ka huvitavaid täiendusi. Kõige “vahvam” täiendus läheb otsesõnu demokraatliku riigikorralduse vastu, kui eeldada, et demokraatlik riigikord tähendab võimude lahusust. Ehk teisisõnu üritatakse teha nii, et see, kes meil tegelikult seaduseid teeb ja kummipitsatist läbi surub, saaks veel suuremad volitused riigi “juhtimiseks.” Selleks, et riigis sõjaseisukorda välja kuulutada pole vaja enam presidenti, vaid valitsus loob olukorra ja ka lahendab selle ise. (Kuulge, kus see seadustepakett on, ma ei leia?)

Haldusreformiga pidavat kaasas käima ka regionaalministri ametikoha kaotamine. Ma kuskilt kuulsin, aga ei leia enam ühtegi linki, et ka Riigikantselei ülesandeid vähendatakse. Aga Siseministeeriumi seaduseelnõude leheküljel sattusin uut politseiriigi eelnõud otsides eelnõule, kus on muu pika ja segase jutu lõpus on kirjas näiteks: … Riigikantselei ülesannet korraldada valitsusasutuste ja muude riigiasutuste asjaajamisalaste õigusaktide eelnõude väljatöötamist. Säte tunnistatakse kehtetuks seoses Riigikantselei asjaajamisalase funktsiooni ületulekuga Siseministeeriumi valitsemisalasse.

Et siis siseministeerium võtab üle bürokraatlikke asjaajamisülesandeid? Vähe sellest. Siseministeerium saab riigikantseleilt ka veel Rahvusarhiivi, ehk siis arhiivindusega hakkavad meil politseinikud tegelema?! (Simm, kes teab ilmselt rohkem neist kõrgetest ametiisikutest, kes Venemaa heaks luuravad, kui mis iganes arhiiv, sai ju kah pikaajalise [ajakirjanikega] rääkimiskeelu. Seega riigi ajalugu on siseministeeriumi kätes?)

Eelnõust nähtub, et riigikantseile määratud raha läheb siseministeeriumile, et nad saaksid vastava dokumendiosakonna luua. Kokkuhoid? Vaevalt küll, pigem võimu koondamine. Regionaalministri uuteks ülesanneteks (tolle seadusemuudatuse tagajärjel) saab olema kodanikuühiskonna arendamine. Kuigi ma nüüd polegi aru saanud, et kas see regionaalministri ametikoht siis jääb või kaob või muudetakse hoopis ringi?

Ja kui juba massirahutuste defineerimine on jäetud valitsuse õlgadele, siis äripäevas oli nupp kuidas ka majandusinimeste tarbeks võttis riigikogu vastu finantskriisi seaduse (seaduse tekst siin).

Igatahes ei meeldi mulle kohe üldse, et valitsus üritab segaseid aegu kasutada ära selleks, et sogases vees mingeid imelikke kalu püüda. Mis pagana kalad need on, kes teab, äkki ütleb?

%d bloggers like this: