Kelamile meeldivad neonatsid?

VooremaaEuroparlament ei tee avaldust kommunismikuritegude kohta ja õigesti teeb! Enne kui ma pikemalt (nii pikalt, et keegi ikka magama ei jääks, eksole) selgitama hakkan, toon veel ühe lõigu sellest Eesti Rahvusringhäälingu uudislõigust:

Europarlamendi kuulamisel tõdeti, et Lääne-Euroopa inimeste teadvus raudse eesriide taga toimunust on äärmiselt lünklik. Ühise ajalookäsitluse puudumine killustab Euroopat ning kõige eredamalt paistab üksmeele puudumine välja suhetes Venemaaga.

Too lõik väärib kopeerimist, kuna sellest saab välja lugeda ka teise mõtte, kui esimesel pilgul tundub. Ehk, kui oli raudne eesriie, siis see eesriie oli raudne mõlemat pidi: Lääs ei saanud itta vaadata ja samuti ei saanud idapoolsed sealt läände vaadata.

Tegelt ma natuke iriseks veel sõnakasutuse teemal ka: mismõttes teadvus oli toimunust lünklik? Teadvus ja teadmised on ikka kaks erinevat asja.

Nii, nüüd edasi ajalookäsitluse manu! Tõstke nüüd kõik käed, kes arvavad, et NSV Liidus oli erapooletu ja propagandavaba ajalookäsitlus. Ja nüüd need, kes arvavad, et läänes oldi samal ajal ajaloo käsitlemisel pädevamad? Noh, ma kujutan ette kuidas Tunne Kelam kätt oleks tõstnud. Mille põhjal ta oletab, et me oleme 15 aastaga õppinud ära selle, mida lääneriigid on kogu aeg oskanud? Mida ma praegu meie koolides kasutuselolevatest ajalooõpikutest arvan, võib lugeda siit ja siit. Kui meie koolis kasutatav ajalooõpik meenutab propagandabrošüüri, siis millist ajaloo käsitlusviisi me üldse peaks Lääne-Euroopas jutlustama? Rääkimata sellest, et tegelikult pole viimased 100 aastat mõnede käsitluste järgi üldse ajaloo alla minev, vaid liigitatakse lihtsalt poliitikaks, kuna lähiminevikku ei saa tunneteta käsitleda. See on üks probleem selle kommunismiasjaga.

Teine asi on jupi olulisem ja ilmselt seda pidasid ka silmas need, kes seda paberit vastu võtta ei tahtnud. Ida-Euroopas ollakse igasuguse neonatsluse käsitlemisel, pehmelt öeldes, ettevaatlikud. Eks see tulene ka suurelt osalt teadmatusest, kuna nõuka ajal käis sõna fašist ette ja taha, nii et keegi ei saanud täpselt aru, mis see olema peaks. (Keda huvitab fašismist rohkem teada, võiks lugeda seda kolmapäevast blogipostitust.) Kuid neonatsismi tuvastamiseks on olemas mõned näitajad, mida läänes üldjuhul teatakse. Üks olulisemaid nendest on natside tegevuse õigustamine, pehmendamine või eitamine. Üldjuhul on läänes ühine arvamus, et natside tegevus oli ja on väärt halvakspanu. Ma ei hakka nüüd täpselt kõiki põhjuseid välja tooma, aga eks kallis lugeja ikka mõnda teab. Aga kui ma hakkaksin kuulutama, et natsid tegid toredaid asju ka ja näiteks hitler oli väga hea juht ja pani korra maksma, aint, et oleks võinud juutidega pisut leebem olla, vot siis seda mõistetaks läänes kui natsismi kiitmist ehk kui neonatsilikku avaldust.

Seega on avaldus, mida meie europarlamendisaadik Kelam (kes üritas korduvalt komparteisse astuda, aga paberi võltsimise pärast ei võetud) sooviks näha kui kommunismikuritegude võrdsustamist natsikuritegudega, tegelikult lääne silmis kui püüd õigustada natsikuritegusid. Lihtne. Ehk, kui Ida-Euroopa rahvaparteilased soovivad teha mingit paberit, kus nad väidavad, et nende lapsepõlveriikides tehti kuritegusid, mida tuleb hukka mõista, siis peaksid nad rääkima konkreetsetest asjadest, mitte ärgu üritagu sinna juurde ajaviiteks Hitlerit õigustada. Neonatsism võib küll ahvatlevalt matšo välja näha, aga trendina ta ikka lääne haritud inimeste hulgas positiivset furoori ei tekita.

%d bloggers like this: