KAPO labastab küüditamist

VedurTäna on sobiv päev rääkida küüditamistest. Emaga tuli sellest paar päeva tagasi juttu. Ta rääkis, et sealt külast, kus mu vanavanemad elasid, ei küüditatud ühtegi inimest. Põhjuseks olevat olnud, et külamehed viisid külanõukogu esimehele nii palju viina, et ta ei teinud nimekirja.

Nagu lugejad isegi mõistavad, siis on see jutt ilma faktilise tõenduseta ja ega mu ema ju ise ka ei saa seda väga hästi mäletada ja kindlasti ei ole ta ajaloolane.

Kuid ega Eestis neist küüditamise faktidest kah eriti tasemel avalikult ei räägita. Mul kukkus eile imestusest suu täiesti lahti, kui telekas näidati lõiku vastavast seminarist ja esines mees, kelle nime kõrvale oli kirjutatud, et ta on ajaloolane. Täna on tema pilt ka ajalehes: vaata ise seda fotot. Tegemist on Eesti kõige edevama KAPO komissariga, kes on väga tihti luurajana esinenud nii kirjutavas pressis kui telekas. Googeldades leidsin näiteks sellised jutud: Ärgem olgem “kasulikud idioodid, Kes või mis on luuraja-illegaal? ja ka raamatu Kommunism rahvusvahelise kohtu ette (nii lolli pealkirja ikka annab välja mõelda). Nüüd esineb ta siis järsku ajaloolasena. Kas mees tõesti ei suuda kuidagi vaikselt luurata ja kohe peab telekasse ronima? Kindlasti oleks vaja meil Eestis oma lähiajaloo faktid ilusti ritta panna ja lahti kirjutada, aga mina eelistaksin, et seda teeksid inimesed, kelle igapäevatöö on olla ajaloolane, mitte need, kes seda luuramisega paralleelselt teevad. Kes iganes tolle eilse seminari korraldas, oleks võinud mõelda, et selliste “ajaloolaste” presenteerimine diskriditeerib kogu üritust ja veel enam – vähendab ka küüditamise kohta räägitavate juttude usutavust. Aga eks ole näha, kelle kuju Kahar järgmisena võtab, kui tal tekib jälle kihu sinisele ekraanile esinema saada.

Kuid lõpetuseks võiks küüditamiste kohta paar numbrit tuua. Märtsiküüditamisel 1949. aastal saadeti Eestist välja umbes 21 tuhat inimest. Juuniküüditamisel II Maailmasõja ajal 1941. aastal umbes 10 tuhat inimest. Paljud neist osalesid hiljem ka sõjas Punaarmees. Kokku siis 31 tuhat inimest. Kui Stalin 1953. aastal ära suri, andis Beria välja amnestia, mille tulemusel tuli Eestisse tagasi umbes 9 tuhat inimest. 1956. andis Hruštšov välja lõpliku amnestia, mille tulemusel tuli Eestisse tagasi umbes 30 tuhat inimest. Ehk, kui lähtuda puhtast matemaatikast ja arvestada, et vahepeal oli veel sõda ka, siis on neid, kes küüditamiselt tagasi tulid, isegi rohkem, kui neid, keda ära küüditati. Aga päris nii ka läheneda ei saa ja samuti ei saa ainult inimeste mälule toetuda. Muideks, üks teema, mida sellega seoses võiks veel uurida, on see kuidas suhtuti nendesse, kes Venemaalt Eestisse küüditamiselt tagasi tulid. Olen päris emotsionaalseid jutte kuulnud. Eestlane on läbi aegade pidanud kõike, mis idast tuleb, ebameeldivaks.

%d bloggers like this: