Linn nilbusi täis kleebitud

Eelmisel nädalal algas Tallinna tänavatel avalik kodanike mõnitamine: rahvakurnajatest poliitikud riputasid linna täis plakateid, mil puudub igasugune seos reaalsusega. Ups, sorri, poliitikud muidugi ise ei riputanud midagi. Nende ülesanne oli riigi rahakoti suu avada ja riputasid need, kelle töö see oli. Mida poliitik tegi? Tema veetis tunnikese fotograafi juures, millele eelnes meikapp ja sobiva kostüümi valik. Kes nende piltidele teksti juurde mõtles, seda ei soovi üldjuhul ükski agentuur avaldada, sest neil on häbi.

Kuna erakonna võime riigi raha värvilisteks piltideks ümber vahetada, võrdub nende eelmiste aastate võimega rahaomanikele pakkumisi teha, millest raske keelduda, siis võiks rääkida vaid suuremate erakondade visuaalse reklaami “sisust”. Õigem oleks küll öelda sisutusest, sest mida noorem on demokraatia, seda enam üritatakse läbi reklaami mõjutada neid, kel pole aimugi millal ja millised valimised tulekul on.

Reformierakond näiteks püüab valijaid, kes ei oska nimetada ei praeguse ega eelmiste välisministrite nimesid. No kuidas teisiti on neil võimalik teha reklaamikampaaniat lausega “Euroopa tasemel tegijad”? Suurem osa meie välimismistreid on olnud reformikad ja Eestil sisuliselt puudub iseseisev nägemus välispoliitikast. Ilmselt siis reformikatel puudub inimene, kel oleks aimu kuidas pisut laiemalt mõelda.

Nimekirja alustab kunagine välisminister Kristiina Ojuland, kelle välisministriks olemise ajast meenub põhiliselt see, et ta vallandas oma kantsleri Indrek Tarandi, kellega nad eelnevalt Sangaste lossis purjuspeaga kaklesid. Või vähemalt meeldis ajakirjandusel asja nii valijatele demoda.

Teisena on nimekirjas praegune välisminister Urmas Paet, kes oskab iseseisvalt täpselt sama vähe öelda, kui nimekirja esimene. Hea näite tema “arvamusest” leiab näiteks eelmisel nädala ajalehest, kui Paetil oli Põhja-Korea raketi kohta öelda selline sügavmõtteline lause ”Põhja-Korea samm on väga halb, rõhutas minister”. Endine ajakirjanik võiks vähemalt mõttega lauseid vormistada osata. Kui kaks esimest on Euroopas umbes käpiknuku tasemel tegijad, siis kolmas on nende täielik vastand.

Kolmas on Igor Gräzin, keda reformierakond pole mitte kunagi ühelegi vastutavale kohale (ntx ministriks) lubanud, sest Gräzin räägib täpselt seda, mida parasjagu paremaks peab ja sülg suhu toob. Hoolimata, mida teised reformikad kogu kinost arvavad. Kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, siis tegi reformierakond aktiivset reklaami liitumise poolt ja Gräžin käis koos Vasakpartei, Iseseisvuspartei ja teiste huvigruppidega Euroopaga liitumise vastastel koosolekutel. Ilmselt näitab tema kolmandaks panemine seda, et reformikad on kindlad, et kolme kohta nad igatahes europarlamendi valimistel ei saa. Ja ega nad ei saa ka. Võimelik, et naiivsemad loodavad, et äkki hoopis vabanevad tüütust tegelasest Eesti poliitikas.

Järgmisena tahaks rääkida Keskerakonna pildimängust, aga kuna nad panid minu kodu ümbruse neid pungil täis ja plakatid tunduvat olevat suunatud tulevastele valijatele, kes äsja lugemise selgeks õppisid, siis ma kõigepealt kogun end ja siis kirjutan.

PS! Postituse pilt on tehtud nädalavahetusel alam-pedjal.

%d bloggers like this: