Jaanipäev võib huvitav tulla

Jaanipäev 20087. juuni pole enam sugugi mägede taga ja kuna juunikuu on eelkõige eestlastele sõnajalaõie all vabaõhujoomingu kuu, siis võiks europarlamendi valimisi ka jaanivalimisteks kutsuda. See oleks mitmest kandist õige nimetus. Kõigepealt nimi “Jaan,” mis on kindlasti üks kena eesti poisslapse nimi. Eestlased üldiselt ju arvavad, et mehed on paremad poliitikud ja välispoliitikast lastakse ka telekaekraanile peamiselt mehi. Kristiina on küll meie kõige pikaajalisem välisminister, aga ma ei tea kedagi, kes teda välispoliitika asjatundjaks peaks. Ega ta ise ka oma renomee tõstmiseks liiga palju vaeva pole näinud – julm aga tõsi. Kui näiteks Laari peetakse Gruusia asjatundjaks, M. Mihkelsoni Venemaa asjatundjaks, siis nii konkreetse sildiga ma kedagi teist poliitikut nimetada ei oskakski. Märkusena peaks lisama, et mulle ei meeldi ideoloogiliselt ei Mart ega Marko. Seega võib arvata, et Europarlamendi valimistel on juba tänu soole, suurem lootus meestel kui naistel.

Kuid jaanivalimiste hoopis olulisem moment on see, mis tabab inimesi siis, kui nad valimiskasti juurde lähevad. Nad näevad sellist vaatepilti, mida meie vabade valimiste ajal kunagi juhtunud pole. Nad näevad kõige lühemat ja imelikumat kandidaatide lehte. Kuna need on esimesed valimised, kus parteide nimekirjad saavad esindatud olema vaid partei nimega, siis on keskmine eestlane sügavas hämmingus: tal on valida partei nimede ja üksikkandidaatide täisnimede vahel. Kuna eestlane on tundud kui näovalija, siis tulevad valimistulemused kõigile väga ja väga üllatavad.

Praegu, kui kandidaatide registreerimise lõpuni on jäänud üks nädal, on valida reformierakond ja 2 üksikkandidaati. Neile kahele lisandub ilmselt veel päris mitu nime. Arvestades seda, et ega inimesed ikka eriti partei nime valida ei taha, sest parteisid on meil pidevalt demoniseeritud, siis on üksikkandidaatidel isegi paremad võimalused kui parteidel.

Nagu teada on Eestis valimistel kandideerimine suhteliselt kallis lõbu. Jaanivalimistel tuleb iga näo eest tasuda kautsjoni 21 750 krooni ja kui valituks ei osutu, on raha läinud, valitu saab raha tagasi. Kuna ma olen sellise rahakoorimise peale ka õiguskantslerile kurtnud, siis tean tema vastusest, et selline süsteem on on meil selleks, et mittetõsiseltvõetavaid inimesi eemal hoida. Ehk teisisõnu – Eestis on tõsiseltvõetavad inimesed need, kel raha on. Teadmised poliitikatest pole meil kunagi olulised olnud.

Nüüd peaks rääkima sellest, et keda mina hääletaks, sest ilmselt ma valima lähen, kuna ma olen kodanik ja eelkõige Euroopa Liidu kodanik. Minu jaoks on oluline, et Europarlamendi vasakpoolsete fraktsioon GUE/NGL oleks piisavalt suur, et Euroopas erinevates poliitikates mõjuvõimu omada. Praeguses fraktsioonis võin öelda, et tunnen pea pooli liikmeid isiklikult ja tean, mis nende vaated on. Välispoliitiliselt on need pea täielikult kattuvad sellega, mida mina oluliseks pean. Kandideerivatest parteidest läheb GUE-NGLi Ühendatud Vasakpartei kandidaat. Viimasel nädalal sai see partei ka väga suurt tähelepanu. KAPO ilmutas oma aastaraamatu, mille põhisõnum oli (läbi ajakirjanduse) see, et tolle partei saadik on saatanast. ERRi leheküljel on selle partei nime alla lingitud ainult kiiksuga uudised, aga seda uudist, kus telekas nende kongressi näidati, pole. Seega on Eesti praegune valitsus kõige täiega selle vastu, et vasakpoolsetel midagi valimistel õnneks läheks. Tahes-tahtmata tekitab selline “kallutatud jõudude” tegevus tahtmise nende soovile vastupidiselt käituda.

Kuid ega ma ka Vasakpartei praeguse suunaga päris rahul pole: ma ei arva, et vene rahvuslus mingil määral parem oleks, kui eesti rahvuslus. Rahvuslus on rahvuslus. Samas ma tean, et kui vasakparteist saakski mõni vene rahvusest saadik europarlamenti, siis lisandub ta sinna peamiselt inimühikuna, mitte poliitikuna.

Miks? Sest Euroopas pole eestlaste poliitikategemise oskustega midagi peale hakata, seal mängivad rolli Lääne-Euroopa poliitikategemise reeglid. Need Eesti europarlamendisaadikud, kes siiani parlamendis töötasid, ei suutnud suurt millegagi silma paistnud. Sotsdemmid ei suutnud oma fraktsiooniga ühte keelt leida, kuna nad pole sotsid. Kelam korrutas nagu rikkis plaat oma kommunismiasja ja lõpuks sai deklaratsiooni, mis otsekui kommunistide-sotsialistide suust tulnud: Stalinismi kuriteod mõisteti hukka. Teised saadikud olid täiesti vait. Seega pole ilma välispoliitikas konkreetset maailmavaadet omamata mingit võimalust oma arvamust õigesti vormistada.

Ehk – jaanipäev tuleb huvitav – Eesti saadab Brüsselisse üksikkandidaadid, kes ilmselt lähevad ilmselt sinna kuhu lähevad ilma konkreetse parteideta inimesed Non-Inscrits või paremal juhul (Martin Helme?) Independence/Democracy, kus esimeses (non-inscrits) on ilma parteilise seotuseta Ida-Euroopa natsid (ja ka näiteks Jean-Marie Le Pen) ja teises (ind/dem) Lääne-Euroopa natsid (Lega Nord).

Nüüd tuli pikk jutt ja päris sabu ja sarvi ma jutule ei leidnudki. Kandideeri või ise, kui avalikult tähelepanust oleks võimalik kõrvale hiilida. Siis võiks vähemalt saadiku peale kindel olla. Kuigi minu kogemuste järgi on suur osa tööst Europarlamendis kohutavalt sarnane Eesti jaaniööga – pidev öine jooming ja viis aastat järgnevat jaaniööd – oomaigaad!

PS! Tulles vastu düsleksikutele, lisasin 20. aprillil pisut selgitavat teksti, mis on märgitud rohelisega.

%d bloggers like this: