Mina pole Irjaga maganud

Kitsas märg teeKüll mul on ikka vedanud, et ma Irja Tähismaaga pole ei maganud ega ka intiimsetel teeõhtutel käinud. Nüüd ma võin rahulikult kirjutada, ilma, et minu hallile seinale toetuvast seljast saaks rahvuslik sümbol. Õnneks pole ma ka luuletaja ega kuulu ühessegi organisatsiooni, millest välja astumine võiks minu isiku vastu eesti moodi sõnavabaduse hiidlaine välja kutsuda. Nii läks wimbergil, kes kasutas igati demokraatlikku väljendusviisi Eesti “miljonikülastatavusega” blogijatepaari (samuti poliitiliselt korrektse ja demokraatliku käitumise) vastu protestides. Kuidas siis asi niimoodu pöördus?

Kuid täpselt sama lapsik on ka meie riigi, meedia ja osa inimeste arusaam sõnavabadusest. I&I kasutavad oma ajaveebi segamini poliitilisteks avaldusteks ja labaseks inimeste eraelu lahkamiseks, nimetades seda viimast kirjanduseks (fotode ja täisnimedega nende juures ?!?!). Rahuldades lugejate madalaid kirgi, pakuvad nad neile ka tõsisemaid poliitilisi vaatenurki. Eesti tingimustes tundub see igati normaalne, sest ega meil ka Päevalehed vahet ei tee, kus algab eraelu ja lõpeb poliitika ja kuidas kirjutada (aja)kirjanduslikult head teksti.

Samal ajal on mehed nokitsenud valitsuses valmis eelnõu kuidas muuta karistusseadustikku nii, et ainukeseks lubatavaks arutelu teemaks olekski vaid teiste inimeste suguelus sobramine ja seda kah nii, et pärast ei öeldaks, et sina olidki tänavarahutuste korraldaja, kuna viibisid tol tänaval valel ajal. Umbes nagu oleks Eestis nonde inimeste hulk, kel huvi poliitikast omavahel arutada, liiga suur. Boože moi, meil arvab ju suur osa inimesi, et demokraatia seisneb valimistel paberi kasti laskmises ja valitsuse vastu protest on see, kui valimistele ei lähe.

Pagan, sellest kõigest võiks ju hoopis ulmeka kirjutada, alternatiivreaalsusest. Päriselt ei saa ju nii juhtuda? Ja jutu lõpus selgub, et tegemist oli rääkimisvõimelisteks arenenud hiirteriigiga, kellede elueesmärk oli sigitada ja kõige tugevama närviga isane saab riigijuhiks.

%d bloggers like this: