Kas ropendamine on naljakas?

PargipingilEt kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb tunnistada, et olen aastaid kuulanud raadiost Juurt ja Kivirähku kui ka vaadanud telekast Juurt ja Oja. Telekat jälgin siiski pisut regulaarsemalt kui raadiot. Olen kuulanud raadio kahte ka Eurovisiooni taustaks alates esimesest saatest. (Nüüd selgus tõsiasi, et ma olen eurovisioonivaataja). Nagu ikka juhtub saadetega, mis terve igaviku on eetris olnud, kipuvad nemadki iga aastaga aina igavamaks minema. Vahete-vahel on jälle mõni kobedam nali ja siis on jälle igav. Või vähemalt minu jaoks on igav.

Tänastes lehtedes on Juure ja Kivirähu eurovisioonile peale improviseeritud teksti vabandanud ERRi juht: ERRi juht vabandab Eurovisiooni raadioülekande kuulajate ees ja Juure arvamuse oma purjus peaga tehtud naljadest leiab siit: Mart Juur saatis riigiraadio otse-eetris eurolauljad p…e! Sel aastal nad ennast nii täis ei joonud kui eelmisel aastal, kui Juurel kadus juba diktsioon ka ära. Sel aastal diktsioon säilus, aga tekst muutus rikkis plaadina sama koha peal keerlevaks mölaks. Kui eelmistel aastatel olid nad teinud saadetele mingi eeltöö ja rääkisid riikide kohta mingitki infi, siis sel aastal kõlas laupäeval umbes seesama, mis neljapäevases saateski. Peamiselt kõlasid kahte tüüpi naljad: kas Juur on huvitatud solistiga seksimisest ja harvem ka mingid poliitilised märkused. Mida rohkem Juur purju jäi, seda pidevamalt ta oma noku peale mõtles.

Juure probleemid tema sugueluga on juba pikemat aega ka Ärapanija peamised jututeemad. Mulle meenutab see pisut ühte mu meessoost sugulast, kes juba mu lapsepõlves tegi pidevalt nilbeid nalju. Ta oli vist kah siis umbes Juure vanune. Hiljem, kui ma olin juba igasugu tarkade raamatutega tutvunud, panin sugulasele diagnoosi, et tema nilbete naljade loopimise soov oli ilmselt seoses tema impotentsuse algusega. Või noh, igatahes pidi midagi ta suguelus halvasti olema, kui ta sel teemal pidevalt rääkida soovis.

Kunagi oli Ärapanija poliitilise satiiri saade. Aasta-aastalt hakkas päevakohaste naljade osakaal vähenema ja asenduma mingite nabaaluste naljadega. Praeguseks hetkeks on asi nii kaugele jõudnud, et kui ka räägitakse poliitikast või poliitikutest, siis lõpeb sketš ikka seal, et kas Juur magaks temaga vms.

Kas on olemas mingit head naljade liigitamise süsteemi? Kui võtta, et naljategemine on ka mingit tüüpi kunst, siis võiks kasutada sarnast liigitust, nagu Oudekki tõi välja seoses kuldsõduriga: on olemas “ma-igatsen-sind” laulud ja sotsiaalpoliitiline kunst. Esimene neist on igaühele, kel suguelundid olemas ja kasutusel, arusaadav kunstiliik ja teine nõuab teatud teadmiseid ja maailmast arusaamise oskust ja ka tahtmist ajusid liigutada. Üldjuhul on võimalik lihtsate sõnadega jõuda korraga paljudeni. Samuti mõjub ka ropendamine enam-vähem kõigile: ühtedele seepärast, et see on osa nende igapäevasest maailmast ja teistele ärritavalt, kuna nad teavad, et enda väljendamiseks on ka rafineeritumaid meetodeid ja labastamine peaks koolis käinud inimesele alandav olema. Poliitilise satiiri tegemiseks tuleb tegijal ennast kõvasti rohkem pingutada, kui lause jaoks: “Tule mu sülle, tibu!”

Maslowi järgi on ka nii, et inimese esmased vajadused on seks ja söök ja kui nood on rahuldatud, saab inimene nautida kõrgema taseme vajadusi. Laisk inimene võibki alatiseks arvama jääda, et tema esmased vajadused vajavad ikka veel rahuldamist ja nii ta mujale ei jõuagi. Laiskuse all pean ma silmas mõttelaiskust.

%d bloggers like this: