Europarlamendivalimistest

Laupäeval HirvepargisMul on nüüd oma valik tehtud. Läbi interneti ikka. Käisin eile ühest valimisjaoskonnast mööda ja mõtlesin, et aga kuidas saab nii olla, et ma saan oma interneti teel antud häält muuta? Seaduste järgi peaks olema valimised salajased. See peaks tähendama, et kui ma annan hääle, siis ei saa hiljem tuvastada millise hääle just mina andsin. Seega pole ju võimalik, et on kuidagi õiguslikult pädev häält hiljem ära vahetada … Nojah, ma arvan, et meie e-valimised on põhimõtteliselt õiged ja õiglased, aga ilmselt mingi probleem selle salajasusega ikka jääb.

Hääl läks siis GUE/NGL-le, nagu ma lubasin. Olen ka teistelt inimestelt kuulnud, et nad parema meelega hääletaks hoopis mõne välismaise partei poolt, kui Eesti oma poolt. Eurovalimistel on hetkel võimalik vaid siiski kohalikke parteisid valida ja kohalikud räägivad parema meelega kohalikest asjadest, kui oma välismaa partneritest, kes tegelikult hakkavad määrama, mida nad hiljem seal Brüsselis ja mujal tegema hakkavad.

Kõige hullem paradoks on meil Keskerakond ja Reformierakond, kellede kampaaniad on ikka liiga naljakad, et tõsi olla. Kuna see fraktsioon, kuhu neist kahest valitud saadikud lõpuks Euroopas maanduvad, on 1 ja seesama, siis aus oleks olnud neil teha ühesugused kampaaniad, aga mitte üksteist mahategevad, vaid samu väärtusi rõhutavad. Seekord on siis tõsi lause: “Valid Reformi, saad Keskerakonna” ja vastupidi. Siit, ääremaalt, vaadatuna võib ju tunduda, et ükstaspuha, kuhu keegi maha istub, kuid mu arvates küll nii pole.

Fraktsioonidel on siiski ka palju muid tegevusi peale nende, mida nad otseselt oma istungjärkudel teevad. Nagu demokraatlikes riikides kombeks, tegeletakse ka näiteks rahva harimisega, ehk tutvustatakse erinevate seminaride jm ürituste käigus oma põhilisi poliitikasuundi ja nendega seonduvad seadusandluse muudatusi rahvale. GUE/NGLi omad käivad ja aitavad sealhulgas ka orgunnida näiteks demonstratsioone. Parempoolsete tegevuskavas seda ilmselt pole, kuna see pole nende stiil. GUE/NGLi üks kindel teema on alati olnud ka Palestiina riigi küsimus ja kui võrrelda Lähis-Ida Eesti venekeelsete inimeste probleemidega, siis on väga raske selgitada, et probleemi oleks võimalik probleemina käsitleda. Võrdsed õigused naistele ja meestele ning homo- ja heteropaaridele on samuti tõsisem küsimus kui rahvusküsimus ilma, et seda klasside kaupa oleks väljendatud. Kuid ikkagi ma arvan, et Bõstrov võiks minna Europarlamenti. Ta saaks vähemalt teada, kuidas demokraatlikult poliitikat tehakse ja sellest oleks Eestile kasu.

Nägin juhuslikult ETV2 peale intekat Bõstroviga. Saatejuht küsis tema käest, et kas ta hakkab koos Läti saadik Ždanoka Tatjanaga asja ajama. Sama hästi oleks ta võinud küsida, et kas Bõstrov hakkab mingi konservatiiviga koos töötama. Ždanoka nimelt ei ole vasakpoolse GUE/NGL fraktsioonis, vaid on Rohelistega. Muidugi võib Bõstrov kah otsustada hoopis, et ta on roheline, aga vaevalt ta seda teha saab, sest Eesti Vasakpartei on aastakümneid teinud koostööd just vasakpoolsete mitte rohelistega. Ehk Ždanokaga koos hakkab töötama Marek Strandberg🙂 Muideks, ka GUE/NGL-i üks poliitikasuundi on keskkonnapoliitika, kuna Põhjamaade parteid on peale punase ka rohelised.

Millisesse fraktsiooni kavatseb näiteks Klenski, kes on üksikkandidaat, minna, on tema asi. Teine küsimus on, et kas ükski fraktsioon teda tahab. Parteidest koosneval fraktsioonil peaks minu teada puuduma igasugune huvi võtta endale mingi suvaline parteitu. Seega on sama küsimus, nagu Klenskil, ka Tarandil. Nad võivad küll üritada end mingisse parteide fraktsiooni sokutada, aga pole põhjust, miks neid keegi peaks tahtma. Sellist varianti, nagu Riigikogus, et Kundla on üksi ja otsustab hääletamiste tulemusi, Euroopa Parlamendis ei ole. Ehk Tarandist saab sisuliselt Kundla🙂 Kuna seal parlamendis on üldse kole palju liikmeid, siis oma soovide täide viimiseks peab sul palju sõpru olema ja neid leiad sa ainult oma fraktsioonist. Juhul muidugi kui leiad.

%d bloggers like this: