Päevaleht kaotas andmekaitseinspektsioonile

Esmaspäeval toimus kohtuistung, kus Päevaleht kaebas andmekaitseinspektsiooni (aki) kohtusse väites, et Päevalehel on õigus oma veebiväljaande arhiivis hoida artikleid, mis ei vasta Eesti seadustele. Täna saatis kohus laiali kohtuistungi tulemuse, mille sisu on lühidalt: jätta Päevalehe kaebus rahuldamata. Päevaleht pole sellest tulemusest ega ka kohtu toimumisest oma veebiväljaandes midagi kirjutanud. Küll aga kirjutas ta igasugu jama kokku siis, kui aki talle ettekirjutuse tegi. Kuna inimestel oli sisuliselt saada vaid ühepoolset infot, siis kirjutasid ka erinevad lehed ja blogijad tol teemal kokku jutukesi, mil reaalsusega oli vähe pistmist.

Minu kommentaarid

Esiteks muidugi see, et mul on alati õigus. Mis kasu aga mul sellest õigusest on? Kui ma kunagi saatsin Päevalehele emaili, kus ma viisakalt palusin minu isikuandmetega (ja muude eriimelike väidetega) artikli internetist eemaldamist, saatis Päevaleht mu pikalt, väites, et nemad ei kustuta veebist artikleid. Aki nõudmise peale tegid nad seda, mida ma poleks neist uskunud – nad panid asja suure kella külge ja leidsid võimaluse oma lolluse laiemaks demomiseks. Minul oli kogu jamast suurem kahju kui kasu, sest ma pole advokaat, kuigi ma oskan seaduseid paremini lugeda ja oma seisukohti põhjendada, kui tegi seda Päevalehe advokaat.

Aga kõigil teistel peaks sellest kohtuotsusest kõvasti kasu olema. Nüüd võib igaüks nõuda ajalehtede veebiväljaannetest jamade artiklite kustutamist. Kuna Päevalehel sisuliselt puudub advokaat, siis Päevalehe kohtusse andmist tasub kah alati kaaluda, sest kaitsta nad ju ennast ei suuda. Isegi siis mitte, kui nad asja ise kohtusse annavad.

Kuidas Päevalehe advokaat oma seisukohti põhjendas

Kõigepealt arvas Päevaleht, et nende bakaharidusega jurist oskab Isikuandmete kaitse seadust (IAK) § 11 lg 2 paremini tõlgendada kui aki. Loomulikult ta ei oskanud.

Teiseks väitis Päevaleht, et iga inimene, kes kandideerib Eestis valimistel, on kõrgemal positsioonil kui tavakodanik, kes heal juhul vaid valimas käib. Loomulikult see demokraatlikus riigis nii pole.

Noh ja peale selle väitis Päevaleht nagu oleks tolles artiklis räägitud minu maailmavaatest (mida seal polnud, sest Tuuli Koch, kes jutu kokku kirjutas, ilmselt ei oskagi sel teemal kirjutada, sest ta suutis ka omaloomingulises artikli osas kirjutada kokku mingit jama, mida ma talle lihtsalt rääkida ei saanud, sest miks ma oleks valetama pidanud). Ning Päevaleht julges väita, et mina andsin loa sellise artikli avaldamiseks, kus minu kohta peale isikuandmete veel ka igasugu jama kokku kirjutati. Seda luba otsivad nad ilmselt siiani.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti kollane ajakirjandus on saanud järjekordse löögi. Nende põhjendused, et ajakirjandusvabadus tähendab Inno ja Irja stiilis blogistiili kopeerimist, ei vasta tõele. Ajakirjandus peaks siiski suutma kirjutada teemadel, mis ühiskonda laiemalt puudutavad, mitte kallata inimestele peale tõendamata väidetega igasugu soppa kellegi eraelust. Kuna masu ajal on oluline, et sind kui ajakirjandusväljaannet tõsiselt võetaks, siis tasuks ajalehtede peatoimetajatel ja eriti Lea Larinil veel kord lugeda läbi ja ka mõelda, et mis on siiski ajakirjanduseetikakoodeks ja mida tegelikult tähendab “ülekaalukas avalik huvi.”

%d bloggers like this: