Linnud minu ligidal

Seda postitust olen ma oma nädal aega ette valmistanud. Ega ta nüüd päris see kah pole, mis ma mõtlesin, aga kannatamatus ajab postitama.

Lugu lühidalt niisugune: kolisin loodusele lähemale ja nüüd passin fotokaga akna peal, et kõik linnud objektiivi püüda, kes hoovis sagivad. Kõiki ma pildistanud (veel) pole. Peamiselt püüan neid, kes Tallinna kesklinnas haruldasemad on. Pildistamata on tuvid, keda ma tunnen juba ära küll, sest üks neist on valgemustakirju. Laps arvas, et peaks neile nimed panema, aga kuna tema ei pakkunud midagi välja, siis ma ka ei viitsinud.

Kõrvalmaja korstnasse on kajakad pesa teinud. Minu arust on neil seal korstnas pojad ka, sest mingit imelikku piuksumist on kosta ja üks vanematest passib öö läbi hoolikalt korstna otsas.

Esimesed kolm pilti on linnust, kellega ma enda arust enne pole silmast-silma kohtunud. Talle lähikontakt üldse ei meeldi. Need pildid on päris kaugelt suure vaevaga pildistatud. See peaks olema aed-lepalind. Neid on meil vähemalt kaks, aga nad on jube arglikud ja kui ma akna lahti teen, lendavad ära. Fotoka klõpsu peale lendavad ka ära. Pole ju imestada, et varblase suurune, aga nii kenade värvidega lind arglik on. Peeter pakkus, et see on kodunt jalga lasknud papagoi.

Lepalind Pildi peal tunduvad pisut veel karvased. Äkki nad on alles lapsed? Silmaga vaadates ma sellest küll aru ei saanud.

Aga viimane pilt on musträstast. Ma usun, et marjaaia omanikele too lind ei meeldi, aga mul pole siin marjapuid ega -põõsaid (veel). Musträstas on väga tubli lind. Ta võib hüpelda, aga võib ka joosta. Mida ma aga ei teadnud, et ta võib auku kaevata. Ausõna, nokaga kaevab ja väga innukalt. Ilmselt ta otsib mingeid usse või juurikaid. Minu arust näeb tema ka päris hea välja – nii ilus värviline nokk ja ise üleni must.

Tema pole üldse nii häbelik, kui too lepalind. Või oli tal kõht kole tühi. Igatahes sain ma teda rahulikult pildistada. Mulla taustal musta värvi linnu pildistamine pole aga üldse kerge. Ilmselt peaks veel üritama. Aga ma pole teda paar päeva enam näinud.

Kuna ma pole ka mitu päeva meie hoovis jalutavaid kasse näinud (keda on vähemalt kolm), siis juu nad läksid kuskile koos. Tegelikult ei ole ma seda varest ka enam näinud, kes eelmisel nädalal makarone kenasti mulla alla tagavaraks peitis.

Järgmise etapina hakkan kindlaks määrama, kes need täpsemalt meil siin öö-päev läbi siristavad.

Ehh, kui hea on lindudest kirjutada, kui poliitika iga päevaga aina imelikumaks läheb.

%d bloggers like this: