Kõik kirjapandu on puhas tõde

RahuMõnikord blogi kirjutades tekib mõte, et kas inimesed käivad ja loevad mida ma kirjutan ja võtavad seda kui konkreetset tõde või mitte. Kuna ma ise kaldun pigem kirjasõna ebausaldama, siis usun (äkki naiivselt?), et teised teevad samuti. Igatahes tahtsin ma kirjutada ühest ulmejutust, millele ma polekski tähelepanu pööranud, kui poleks olnud kodust tellimust meelde tuletada, et millest seal jutus siis kirjutati.

Jutt käib vanast “klassika” kogumikust “Lilled Algernonile” ja Poul Andersoni jutust “Kõige pikem merereis.” Minu esmane emotsioon jutule oli, et ta ei meeldi mulle. Siis pidin aga endale põhjendama, et miks ei meeldi ja leidsin, et põhjuseks oli ebatavaline jutu kirjutusviis. Tavaliselt on mingi tegelase silmade läbi kirjeldatud jutul võimalus peategelasega samastuda. Kui tegelane teebki midagi halvasti, siis pakub kirjanik mingi võimaluse vigade välja toomiseks. Kuna ma pole enne sarnaselt kirjutatud kirjandusliku loo peale sattunud, siis on jube raske kirjeldada, mida ma mõtlen. Ma jõudsin isegi mõelda, et äkki on viga minus. Noh, kuna ma olen patsifist, siis ma lihtsalt ei mõista kuidas saab tapmist õigena näha ja sealjuures olla veel hea ja mõtlev inimene.

Aa, vot nüüd tuli hea vastupidine näide. Kogumiku viimane jutt Mister Costello, kus minategelane samuti ei mõista, et Costello on kiiksuga tegelane, aga talle lõpuks näidatakse kuidas Costello on hulluks läinud. Süda rahul, otsad koos. Selle jutu mõte polnudki inimese moraalitundega mängida, sest ega keegi nii hästi inimestega niikuinii manipuleerida ei oska. Aga lihtsalt mõned inimesed tappa, see on hoopis lihtsam ja loomulikum, kui hästi põhjendada ….

Mul tekkis küsimus, et kas teised lugejad tundsid samuti kui mina. Ulmekirjanduse baas on parim koht küsimusele vastuse saamiseks. 24 arvustust on päris kena põhi väikeseks sotsioloogiliseks uuringuks. Ja sealt võiski leida vastuse küsimusele: Kas inimesed usuvad kirjasõna? Usuvad küll, aga kui neile sisemas tundub, et midagi on mööda, siis nad otsivad sellele mingi vabanduse. Näiteks leidsid mõned, et jutt oli lapsik. Oli ka vabandus, et kuna jutt oli pisut vanemasse ajastusse pandud, siis kirjanik arvas, et vanasti inimesed mõtlesidki imelikult. Pisut hirmu tekitas Ulmeguru arvamus: Hiljem lugedes sain ma Rovicust ja tema ideest märks rohkem aru… Ma küll sellest lausest aru ei saa?

Igatahes meenutas see jutt mulle meie ajakirjandust, kust saab lugeda igasuguste inimeste arvamusi ja poliitikute tegemisi. Loed ja ei saa aru, kuidas on nii võimalik. Ehk nagu A. N. oma kommentaars pika merereisi jutule ütles: Iga lugeja võib (mõttes) teha oma eetilise valiku ja just see muudabki loo eriliselt heaks. Kuid kas inimesed ikka mõtlevad, kui nad ajalehti loevad? Või kas ajaleht ja poliitika on ulmekirjandus? Või veel hullem: millele mõtlevad poliitikud kui nad “huvitavaid” seaduseid vastu võtavad? Valitsus võib rahutuste korral appi kutsuda kaitseväe. Mida mõtleb inimene, kui ta sellist lugu lehest loeb? Kuna jutt tundub ebaloogiline, siis üritab ta seda endast kaugemale asetada: mind see juu ei puuduta. Mind poliitika üldse ei huvita. Nii nagu ulmejutu arvustajad leidsid, et lapsik jutt ja kirjanik ei oskanud ajastukohast teksti välja mõelda.

2 thoughts on “Kõik kirjapandu on puhas tõde

  1. Ulmeguru 21. september 2010, 18:43

    «Hiljem lugedes sain ma Rovicust ja tema ideest märksa rohkem aru…»

    Seletan siis: juttu lugedes mind kohutavalt ärritas see tähelaeva hävitamine… et, kurat, selline aparaat hävitada! Arvestades ka seda, et lugesin juttu ikka paraja jõmpsikana (umb 12–14 a vanusena) ning siis oli ikka solvumus ja pettumus väga suur.

    Hilisematel lugemistel ja märksa vanemana sain ma aru, et miks Rovic selle laeva õhku lasi… mõistusega mõistan… emotsionaalselt mitte…

    Nüüd enam kui kolmkümmend aastat ja sadu teoseid hiljem tean ma, et selline filosoofia on paljudele Poul Andersoni teostele omane… et pole vaja mõne teise tsivilisatsiooni vidinaid, et igaüks jõudku ise ja oma jõududega õitsengu ja kõrgtehnoloogia manu.

    Tänu sellistele teostele on isegi arvatud, et Anderson eitas progressi ja tahtis elada eeltehnoloogilises ühiskonnas. Selline arvamine on muidugi vale.

    PS. Kommenteerin alles praegu seetõttu, et nägin täna esimest korda seda postitust. Mis iseenesest on kurb…

    Like

    • Manjama 21. september 2010, 19:02

      no kui sellest küljest vaatama hakata, tekiks juba filosoofiline arutelu. mulle sobis põhjendus, et kuna tegelane oli nii-ehk-naa kiiksuga, siis võis ta ka kiiksuga asju teha. ma arvan, et ulmekirjanikku ennast tema raamatute tegelaste järgi küll paika panna ei saa. ulmekirjanik on ju jupi vabam kui suva romaani kirjutaja, sest tõelisuse matkimisega ei pea vaeva nägema ja vinte saab hoopis mugavamalt välja mõelda.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: