Kuidas majandust ära keelata?

TurulViimased Riigikogu tööpäevad olid nii viljakad, et uudiste lugemisel võib suu lahtivajumisest lõuakrambi saada. Ma ei tea, kas ma siin blogis olen enne öelnud, et Savisaarel on õigus, aga nüüd peab küll ütlema. Alguses tundus, et Savisaare jutt kuidas Ansip on Eesti majandusjamades süüdi, on pisut lapsik, aga aja edenedes tegi Ansipi valitsus vist pea-aegu kõik, et tõestada Savisaare sõnade paikapidavust.

Oma sõnade tagapõhja selgitamiseks peaks oma vanemaid jutte linkima, aga ega keegi ju klikkida ei viitsi. Igatahes oli alguses nii, et mujal maailmas oli juba hulk majandusmulle lõhkenud, kui meil oli veel suht-koht rahulik. Eelmisel aastal. Ansip ütles kah, et pole häda miskit. Siis mingi aeg jõudis ka peaministrile kohale, et riigi tulud vähenevad hoolega. Kuna kogu oma valitsusaja oli Ansip tegelenud poliitikaga, kus makse vähendati ja kulutusi suurendati, siis tekkis paanika. Välismaiste majandustarkade suust tuli tarkuseteri laadis, et eestlaste probleemide põhipõhjus on liiga hästi makstud töötajad. Et efektiivsust pole. Keegi ei selgitanud, miks meie riigi efektiivsuse näitajad on madalamad kui muudes riikides.

Efektiivsusenäitaja tõstmine oleks tõesti abiks olnud. Kuid kuna valitsuses pole juba aastaid ühtegi majandusharidusega inimest olnud ja Eestis arvatakse, et majandusalast pädevust tõendab ettevõtlusega tegelemine, siis kuulutati jumalateks ettevõtete loojad. Arvatakse, et kõiges on süüdi kõrged palgad, kuna efektiivsust saab teada läbi valemi, kus arvutatakse välja tööjõukulude osakaal käibest. Kõiges on süüdi töötajad, kes saavad rohkem palka, kui nad väärt on. Kuid efektiivsus ei sõltu sugugi vaid sellest, kui kiiresti tööline liini taga oma näppe liigutab, sest Eestis on noid nn liinitöötajaid palju vähem, kui enamikes Euroopa riikides ja samaaegselt on Eestis moodsa tehnikaga tootmist ja inimteenindajaid versus automaat, oluliselt vähem kui Läänes.

Vasakpoolsed läänes on suureks ühiskonna probleemiks lugenud meeletut tarbimist. Võrreldes tarbimist Eestis nõuka ajal ja 90ndatel ja nüüd, tundub, nagu oleks ka meil meeletu hüpe toimunud. Kuid kas ikka on? Kunagi avaldati meil seda hamburgerihinna võrdlust riikide lõikes, enam ma pole selle statistika peale sattunud. Välismaal käinuna tean, et vähemalt Itaalias ilutses McDonaldsi aknal silt, et burgeri saab ühe euroga. Ja liiter veini oli seal supermarketis samuti euro või vähem. Minu teada on Eestis mõlemad asjad vähemalt kaks korda kallimad.

Eestlased reisivad rohkem kui vanasti. Kui Kreekasse saab 7-päevase reisi kõik hinnas (alkohol ja söömine 20 tundi järjest) umbes 7 tuhandega, siis Saaremaa spaasse pakutakse ühte ööd hommikusöögiga + lastele pokaal jäätist, paar sisebasseini ja Eesti külmale saarele kohale pead ise minema, sama päevahinnaga. Kes on loll?

Ja need pole ainukesed näited meie hindadest. Kas sellises võrdluses tundub veel, et meie palgad on liiga kõrged? Pigem paneb mind imestama, et eestlased üldse midagi tarbida suudavad, kui meie hinnad on poole kõrgemad ja palgad poole väiksemad kui Euroopas.

Ning kui sellistes tingimustes otsustab valitsus, et riigieelarve päästab käibemaksu ja aktsiiside tõstmine (ehk väiksemapalgalistelt suurema maksu võtmine kui suurepalgalistelt) ja sotsiaalhüvituste kärpimine, siis millise valemiga nad sellisele tulemusele jõudsid? Inimestelt, kes kogu oma sissetuleku niigi tarbimisele kulutavad, ei saa rohkem raha ära võtta. Võtta tuleks sealt kus on: kasumiga ettevõtlus, suurepalgalised, dividendid.

Mis peaks juhtuma, et valitsus saaks aru, et töötajad ei ole kogu jamas süüdi ja nende karistamine ainult süvendab kriisi?

Loe ka: Tarbimismaksude tõus süvendab majandussurutist

%d bloggers like this: