Päevaleht avaldas mu vastuarvamusloo

Täna avaldas Päevaleht mu vastuarvamusloo tollele jutule, mille paar nädalat tagasi kirjutas Tartu Ülikooli ajakirjanduse õppejõud kohtuotsusest, millest ma ka varem siin kirjutanud olen.

Kui ma too kord ajakirjanike õpetaja Raudsaare arvamusjuttu lehest lugesin, kirjutasin esimese hooga vastuarvamusloo, mille avaldamist Päevaleht võimalikuks ei pidanud. Olin tõeliselt vihane, sest kohtuotsust kommenteeris inimene, kel ilmselt puudub seadustest arusaamise ja kohtuotsuste lugemise oskus. Järgmisel päeval kirjutasin oma jutu ümber. Minu arvamusele antud ruum oli ikka väga pisike ja kogu keiss ikka väga mitmel lehel, siis valikute tegemine oli päris keeruline.

Jutu lõpus on ka Tuuli Kochi kommentaar. Kuna Tuuli on ilmselt palju samasuguseid jutte kirjutanud ja ei mäleta ilmselt enam suurt midagi, siis jääb talle ainult kaasa tunda. Oleksin ma jurist, võiksin talle nüüd ju salajase jälgimise keisi väänata, sest mina ei teadnud diktofoni olemasolust midagi. Me rääkisime peamiselt sõitvas autos ja õues kõndides. Ilmselt seepärast ei kasutanud ta siis loos ka ühtegi tsitaati, kuna lint polnud kuulatav ja ta pidi jutu ise välja mõtlema. Ok, salajase jälgimise jutt oli nüüd nali. Kuid teksti ma küsisin ta käest küll ja ta ei vastanud mulle. Küsisin ka fotograafi käest pilte, mida ta mulle ka ei saatnud. Muideks, ega inimene ei peagi küsima. Näiteks see kord saatis ajakirjanik mu lühemaks toimetatud loo ise ilma, et ma oleks küsinud, mulle tagasi, et ma selle üle vaataks.

Minu vastuarvamuslugu siin: Kas uudishimu on sõnavabadus?

%d bloggers like this: