Laste valimisõigusest jms

Kui meedias hakati rääkima kuidas laste eest peaks hakkama lastevanematele valimistel lisahääli andma, siis ma arvasin, et tegemist on lihtsalt mingi sedasorti teemaga, nagu poliitikud aeg-ajalt õhku viskavad, et oma isikule tähelepanu juurde, või mingilt muult teemalt tähelepanu ära tõmmata. Ma ei tea, kas seda on mõnes poliitikute käsiraamatus kirjeldatud, aga igatahes võiks see seal olla. Isamaaliidu poliitikud näiteks kasutavad spets nõksu siis, kui nad mingisse ämbrisse on astunud: tõstavad ülesse teema, kuidas peaks kommunismi hukka mõistma. Muideks, ma kordaks igaks juhuks veel üle, sest eurovalimistel ajal kiputi jätma muljet, et Kelam olevat saavutanud europarlamendis kommunismi hukkamõistmise. Ei saavutanud ta miskit, hukka mõisteti ikka stalinismi kuriteod. Seega võib Kelam oma järgmise aja Brüsselis sama teemaga edasi tegeleda.

Aga see laste häälte asi tundus täpselt sama sürrealistlik: kellele siis ja kui palju ja kuidas homopaaride lastega õiglaselt käituda jne. Ühesõnaga: väga keeruliselt rakendatav idee. Siis kuulsin aga raadiost, et Tuuli Roosma, kes on teles mitmeid saateid teinud, rääkis miks oleks vaja laste eest hääli anda ja et neil on selline mtü, kelle eesmärgiks ongi laste häälte idee teostamine. Ehk tegemist polegi poliitikute mõttevälgatusega vaid häälega rahva seast. Tolles raadiosaates selgitati miks neil selline idee tuli. Peamiseks põhjuseks oli probleem, et lastega perede jaoks peaks nii riiklikult kui ka kohaliku omavalitsuse tasemel suuremat tähelepanu pööratama. Hästi, arusaadav, kuid miks leidsid need inimesed oma probleemile pisut kummalise lahenduse?

Ma ei saa seda küsimust neile otse esitada ja ma ei saa ka kontrollida oma oletuse õigsust, kuid ma arvan, et tean, kus on põhjus. Eestlased on vist uhked, et nad elavad demokraatlikus riigis. Ma vähemalt loodan, et on. Kindlasti on alati inimesi, kes arvavad, et valimised on mõtetud ja nende hääl üldse midagi ei loe ja valida pole kedagi ja siis nad parem ei lähegi valima. Kuid paljud inimesed arvavad, et valimised on kõige olulisem väljund tavainimesel poliitikasse sekkuda. Inimesed valisid ju Indrek Tarandit ka paljuski selleks, et “parteidele koht kätte näidata.” Noh näitasidki: parteid asusid hoolega valimisseadust JÄLLE muutma, et järgmine kord sama imelikult ei läheks. Jah, europarlamendivalimised panid poliitikuid seadust muutma. Seega rahva suurim poliitiline soov viimase aasta jooksul on olnud, et valimistel saaks inimesi nime mitte partei järgi valida? Tõesti või??? Kõik muud seadused on meil riigis nii rahva meele järgi, et neid nad ei sooviks teistsugustena näha?

Tegelikult vast siiski pole. Tuuli Roosma tegelikult ju ei taha mitte lapse häält valimiskasti panna, vaid tegelikult soovib ta näiteks suuremat lastetoetust või midagi sarnast. Kuid tema teada on tal vaid üks võimalus oma soovi esitada: valimiskasti juures.

Keegi kunagi rääkis, et (ohh, nüüd tuleb nagu külajutt) USA ühiskonnaõpetuse tundides õpetatakse lastele kuidas rahvas ja iga inimene isiklikult saab oma riiki aidata paremaks muuta. Ei see pole too mantra, et tee tööd ja hoia kõrvad longus. Demokraatlikus riigis on normaalne, et inimene osaleb meelsusdemonstratsioonidel, kirjutab avalikke protestikirju poliitikute egoistlike seaduste kohta, algatab ja osaleb poliitilistes kodanikeliikumistes, mis ühtivad tema põhimõtetega ja omavad kompetentsi eesmärkide täitmiseks mitmel erineval lubatud viisil.

Mida arvatakse Eestis inimestest, kes poliitilistel demonstratsioonidel oma meelsust väljendavad? Igasuguseid asju arvatakse. Igatahes ei peeta poliitilist meeleavaldust korralikule inimesele sobivaks käitumiseks. Jaanipäeva pohmelli parim väljendus tuli Kalle Muuli suust: märatsevad meeleavaldajad võiks vaeseomaks peksta. Siis ongi nii, et korralik pereema ja pereisa arvavad, et ainuke võimalus oma poliitilist meelt näidata (sest eestlane peab ju end poliitikast mittehuvitatuks) on valimas käia. Kuna demonstreerida plakatiga “Peaminister röövib rahvast” tundub vulgaarne, siis tulevadki ideed nagu “seadustaks vastuhäälte andmise” või “annaks lastele hääleõiguse.”

Üks vaheuit veel. Eile kuulsin ühelt inimeselt, et tema ei taha oma poliitilist maailmavaadet määratleda, sest see teeb temast mingil viisil konkreetse partei jüngri. Kuna ma ei saa aru kuidas selline mõte tekkida saab, siis ei oska ma pikemalt lahti ka seletada. Äkki on veel inimesi, kes sarnaselt mõtlevad? Inimesed on ju nii erinevad.

%d bloggers like this: