Bulgaariast ka

Vaher kastanitegaRumeeniast sai kirjutatud, aga peamiselt olime eelmisel nädalal siiski Bulgaarias Kuldsetel Liivadel. Kuldsed Liivad olid juba nõuka ajal Ida-Euroopa tuntuim kuurort. Mina arvasin, et see on mingi üldine piirkonna nimetus, aga tegelikult on tegemist konkreetse linnaga, mis tervenisti turismile pühendunud. Ega ta eriti millegi poolest teistest lõunamaistest nn. lääne kuurortitest ei erinegi. Hotellid on uhked ja basseinidega, palme on vähem ja peamiselt pottides, kuid igasugune nännimüük kulgeb sama hoogsalt kui mujal. Ilmselt on ainult Eestis probleem võltsfirmakauba müügiga. Bulgaariast võid endale igasugu firmasiltidega nänni sama hästi hankida nagu näiteks Türgi või Kreeta turismipiirkondadeski. Meie pere on ühe sajakroonise Rolexi võrra igatahes uhkem.

Bulgaaria on vist kõige lõunapoolseim slaavikeelne riik ja vene keele oskusest on kasu küll, kuna nende sõnavara on päris sarnane ja ka igasugused sildid on kirillitsas. Kohanimed ja turismipiirkonna sildid on ikka inglise keelde ka duubeldatud. Ega nad seal kõik vene keelt rääkima pole valmis, aga katsetada tasub. Näiteks autorendipoiss rääkis väga korralikult.

Mis on Bulgaarias erinev näiteks Türgist või Kreekast, on nende loodus. Loodus on seal roheline ja lopsakas. Need võsad, kus me geopeituse käigus müttasime, koosnesid peamiselt lehtpuudest. Metsaalune ja puude tüved olid kaetud luuderohuga, mis eesti kodudes tavalise toalillena tuntakse. Natuke oli okkalisi taimi ka, ilmselt mingid kibuvitsad, mis metsa all riietesse takerdusid. Tuttavaid lehtpuid nägime, aga mingid teised liigid. Näiteks vahtrapuu otsas kasvasid kastanimuna sarnased karvakerad. Kreegid olid valmis. Meie korjasime kollaseid. Need kasvasid seal suht suva kohtades. Lillasid maitsesin kah, aga sama maitse mis meilgi ja mind ei eruta.

Neid punaseid kirsimoodi asju maitsesin ka. Noh välimus on ju nagu kirsil ja kasvas Varnas pargis. Maitse oli magushapu ja kuna kirsimaitse polnud, sülgasin igaks juhuks välja. Hiljem mul mingeid kahtlasi tunnuseid ei esinenud, ilmselt ikka oli söögimari.

Kuigi lugesin internetist, et sääsed pidavat ründama, leidsid nood vereimejad meid aint kord ühes võsas ja rünnak oli täiesti tõrjutav. Mingeid muid ilusaid lendavaid putukaid nägin veel, aga fotokat ei kippunud käepärast olema. Ainult ühe sisaliku tabasin kivi vahel peitununa.

Kollased kreegidKui Türgi lõunarannikul kunagi suvel vihma ei saja, siis Bulgaarias nägime korralikku äikesevihma, mis meid Kivimetsas geopeituse raames turnides tabas. Sooja ligi 30 ja äikesevihm! Vähe mind selline ilm pöördesse ei aja!

Kuna postitus on selliseks roheliseks kiskunud, siis peaks kirjutama, et me käisime delfinaariumis. Ma pole enne delfiine näinud ja nood olid väga osavad ja tupsud. Ainult mind näris pidevalt kahtlus, et nagu ikka loomade tsirkus ja äkki on delfiinidel paha või miskit. Siis lohutasin end, et delfiin pidi ju tark olema ja miks ta peaks trikke tegema, kui tal paha on. Igatahes meeldis mulle delfinaarium väga hoolimata kõhklustest. Tegin seal vahvaid pilte ka, aga neid siia ikka ei pane.

Niipalju sellest. Äkki teen veel mõne postituse Bulgaariast, kuna rääkida võiks ju palju-palju. Mina ei tea, kas lugeda kah kõlbab. Suviselt harv on see blogikülastus.

%d bloggers like this: