Keeleseadusest blogistiilselt

Liblikas õielPea kõik on sel nädalal uutest keeleseaduse muudatustest kirjutanud. Mina pole filoloog, aga kõrgharidus mul on. Üldjuhul oleks ju normaalne, kui kõrgharidusega inimene teab oma emakeeles kirjutades nii palju elementaarseid reegleid, et lugeja ei peaks talle kommentaari kirjutama, et vaata see sõna käib hoopis nii. Mul on blogisse nende aastate jooksul päris mitu sellist kommi tulnud ja tavaliselt ma parandan vea ära ka.

Kunagi keegi üliõpilane saatis lausa küsitluse, et kuidas ma blogi kirjutades vigadega tegelen. Küsitlusele vastates kirjutasin, et ei loe ma midagi üle ja ilmutan nii nagu parasjagu välja tuli. Tegelikult umbes nii ongi. Aga peale seda küsitlust hakkasin oma tekste üle lugema enne/m, kui rahvale näitamiseks annan. Ja kui ilmutan, loen tavaliselt veel üle ja tavaliselt leian veel mõne trükivea ja parandan selle ära. Kuid ma saan parandada ainult neid vigu, millest ma aru saan. Tavaliselt on need trükkimise vead.

Kuid peale trükkimise tekib veel igasuguseid vigu, mida ma erinevatel põhjustel teen. Üks põhjuseid on minu ida-viru vältevahelduse probleem (k-p-t on tugevam kui mujal). Ei, mu koduvald pole idavirus, aga ma olen seal nii palju aega lapsepõlves veetnud ja oma idaviru vanaemaga suhelnud, et tahtmatult on sealt jamad külge jäänud. Kas ka see on jama või mitte, et eesti kirjakeele aluseks pole idaviru?

Ja kokku ja lahku kirjutan vahest valesti ja komad jäävad kirjutamata. Peale selle veel lauseehituse vead ja puudujäägid. Neid kõiki värke õppisin ma (kesk)koolis ja meil märgiti halva sõnastusega lause alla laineline joon. Vot ja need lainelise joone vead on kõige raskemad, sest ilmselt ma räägin samamoodi.

Kui ma loen päris filoloogide jutte seadusest, siis seda lainelise joone viga vist eriti suureks ei peetagi, sest too olevat isikupärane stiil. Selles suhtes olen ma samal arvamusel. Ma arvan, et kaunis keelekasutus on mingi kaasasündinud anne. Kuid igasugused kirjavahemärgid, kokku-lahkud ja õiged k-p-td võiksid ajakirjanduses vastavalt kokkulepitud reeglitele kirjutatud olla. Rääkimata sellest, et ajalehtedesse satub suisa näpukaid, kus kiirelt kirjutajal näpp valele klahvile eksib.

Vasakpoolsest seisukohast on nõue ajalehtedele, et nende tekstid peaksid veatud olema, täiesti positiivne. Meil on läbi aastate ülikoolides karjade kaupa päris filolooge koolitatud. Paljud neist oma õpitud erialal ei tööta. Ajalehed aga hoiavad keeleoskajate palkamise pealt kokku. Mina loen oma teksti üle, aga online ajakirjanik paiskab oma loo tuhandetele mõnikord nii, et ta isegi pole sinna teist pilku heitnud, rääkimata võõrast korrektorisilmast. Ükski uudis ei lähe pahaks kümne minutiga, mis kuluks poole lehekülje pikkuse teksti hoolikaks ülelugemiseks. Ajalehtedel peaks olema kohustus palgata tööle haritud inimene talle väärise palgaga, et ta selle töö ära teeks. Taoline seadusepügal kaotaks ära tööpuuduse ühes inimgrupis: eesti filoloogidel. Aga seda punkti seaduses pole ja hulk jaburusi, mida ei saa täita, on, kuigi vastavat “hea stiili näidisõpikut” pole ja ei saagi koostada.

%d bloggers like this: