Vabamüürlastest ja poodud pankur

Maja dekoorKolmapäeva õhtul oli Natsional Geograafikus huvitav dokk Vabamüürlastest. Kuna mul nende vastu mingit huvi pole olnud, ega ma siis midagi ei teadnud ka. Ehk kõik, mis räägiti, oli huvitav.

Muidugi räägiti palju vandenõuteooriatest. Selts, mida ümbritseb saladus, on ju ülihea pinnas spekulatsioonideks. Enne 1930nendaid polevat vabamüürlased nii salastatud organisatsioon olnud. Kuna aga Hitler arvas, et neil on plaan enda alla kõik finantsasutused võtta ja maailmas ülemvõim saavutada, siis käitus Hitler nendega vastavalt oma hallukatele: vabamüürlased kuulusid hävitamisele ja hävitatigi nii palju kui võimalik.

Idee, et vabamüürlased tegelevad maailma juhtimisega, elab vandenõuteoreetikute peades edasi. Filmi üks läbivaid teemasid oli üks poodud itaalia pankur. Tema keha Londoni silla all rippumas, näidati pidevalt. Alguses arvati, et see oli enesetapp, aga kuna ta poeg ei uskunud seda, kaevati laip peale mõnda aastat hauast välja ja tehti kindlaks, et see oli hoopis mõrv. Ma nimesid täpselt ei mäleta, seepärast neid ka pole (pankuri nimi kõlas nagu Tšello ja pank oli ambroosia pank). Igatahes kuulus see mõjuvõimas pankur ühte itaalia vabamüürlaste looži, mis teiste vabamüürlaste organisatsioonide poolt mingi hetk ebaseaduslikuks kuulutati. Sinna kuulusid Itaaliast igasugu põnevaid mehi, kel oligi plaanis see, milles vabamüürlasi kahtlustatakse: rajada 20. sajandi lõpus Itaalias korralik autoritaarne kord. Too poodud mees teadis liiga palju. Täpset vastust, kes ta tappis, pole siiani. Mahfial oli põhjust rohkem kui küll.

Eriti kiiksuga oli vandenõuteooria, et Londoni kuulus Jaak Rappija oli samuti vabamüürlane. Mingitest tema poolt ühe ohvri näole lõigatud haavadest sai kokku panna mingi vabamüürlaste märgi. Veel räägiti, et Jaak olevat ka lähedale seinale vabamüürlaste märgi joonistanud, aga politseiülem (kes ise ikka kah vabamüürlane oli) olevat selle kustutada lasknud. Inimesed armastavad imelikke muinasjutte ja samas tahavad neile peaaegu käega katsutavaid lahendusi.

Kuna igasuguseid jutte on aastakümnetega hulgaliselt kogunenud, siis üritavad vabamüürlased end rohkem avalikustada. Filmis näidati nende koosolekut ja räägiti erinevatest hoiakutest, traditsioonidest.

Huvitav fakt oli see, et vabamüürlased on kõik usklikud, kuid ei loe, millist usku. Vabalt võib olla nii moslem, juut või mis iganes. Oma koosolemisele minnes jäetakse religioon ukse taha. Kuid seda kummalisem oli fakt, et kui religioossed eriarvamused suudetakse ukse taha jätta, siis sooliseid mitte. Peamiselt on vabamüürlased mehed ja tavaliselt ka rikkad mehed. Ma ei näinud seal ühtegi tehasetöölist. Kuid ka naistel on omad loožid. Mehed ja naised ühte ruumi ei mahu. Ei taha naised mehi enda omasse ega vastupidi.

Rääkides nende riietusest, siis mulle jäi silma, et meeste riided olid hoopis kenamad ja kallihinnalisemad kui naistel. Neil on seal mingi a la “pidulik põll.” Kui meeste omad nägid välja nagu paraadriietuse osa, siis naiste omad paistsid välja nagu oleks see kandja esimene näputöö. Aga riietuse tähendustest nad ei rääkinud.

Kuid nad rääkisid, et neil pole mingeid liikmekaarte, vaid ükskõik millises maailmaotsas tunneb teise ära käepigistuse järgi. Ma vaatasin hoolega seda käepigistamise värki. Tsut oli tolle moodi, mida räpparid teevad ja meilgi mõnes ringkonnas tehakse (ma oskan, ma oskan, ma oskan!), aga tundub, et mingeid oli veel.

Nojah, see jutt oli siis nendest põnevamatest asjadest, mis meelde jäid. Ma lisa internetist otsida ei viitsi. Maruhuvitav dokk oli. Eestikeelne nimi oli “vabamüürlased luubi all.”

%d bloggers like this: