Saaremaa saared

VesilooIlmselt ei õnnestu mul seda postitust kuidagi poliitiliseks pöörata, aga hirmsasti tahaks avalikku kohta päevikut teha ja oma elu esimest lahtise mootorpaadiga reisi Saaremaa saartele kirjeldada.

Laupäeva-pühapäeva veetsime merel seilates. Kõigepealt ikka praamiga Saaremaale ja edasi juba rendipaadiga merele. Varustusena oli kaasas neli komplekti kuivi riideid. Kõiki neid vaja ei olnudki, sest ilm oli nii soe, et kord märjaks saanud riided läksid uuesti kasutusse.

Esimeseks sihtpunktiks oli valitud Allirahu, mis asub umbes-täpselt Kuressaarest lõunas. Leidsime mingi euroremonditud sadama, kuhu sissesõit oli keelatud. Kuna meile tundus, et me oleme täitsa meremehed, siis arvasime, et meie võime küll keelusilti ignoda ja oma paadi valgete inimeste kombel merre lasta. Parkimisplatsil askeldav kohalik merekaru oli sellega nõus. Esimese käiguna tagurdasime ajaviiteks ka treileri kaelani ja kolksuga üle kai serva. Aga kuna paat hoidis kogu kupatust vee pealt, saime ta kenasti kätte ja võisime reisi alustada.

Vähe ma vaimustusest ei kiljunud, kui paat vuhinaga laineid murdma hakkas! Poseerisime fotograafile ja üldse oli lõbus lobiseda ja nii me kolinaga võrkudesse sõitsimegi. Õnneks saime mootori õigel hetkel ülesse ja seetõttu ei õnnestunud kahjuks kala saada. Allirahule lähenesime eriti kivirohkest küljest, kust hiljem tagasi sõitma hakates selgus, et kogu meeskonda me enam kaasa võtta ei saagi. Aga saar oli pisike, ilma kõrghaljastuseta ja teoreetiliselt hüljeste pärusmaa. Hülgeid hetkel kodus polnud. Mandril olnud mehe sõnul pidavat neil hetkel jooksuaeg olema ja kuna Allirahul eriti ruumi pole, toimetavad nad seda protseduuri kuskil merel. Seetõttu polnud ka sookolli mõtet saarele jätta ja tõime ta kena vaikse liivaranna kaudu ära. Väga hea rand muideks, soovitan. Kohe läheb sügavaks ja põhjas kive pole. Tagasi sõitsime mõnusalt allatuult ja ilma vahejuhtumiteta.

Vilsandi lambadJärgmine sihtmärk oli Vilsandi ja tema esileulatuv jupik Vesiloo poolsaar. Nüüd me enam eurosadamat ei leidnud, vaid kasutasime tormide tulemusel lagunenud Jaagarahu sadamat. Vesiloole lähenedes nägime seal päevitanud tüdrukuid, kes meie lähenedes ilmselt pisut üllatunud olid ja kiirelt riietuma hakkasid. Maabumiskoht oli kaetud poolemeetrise sõnnikule sarnaneva ollusega, millest mõned (kes hilisemal saarel ka kõik lehmakoogid jalaga järgi proovisid) otse läbi kahlasid. Kakapõlgurid leidsid peale veeskõndi ka esteetilisema variandi maapinnale astumiseks. Poolsaare rand oli väga kivine, mis Vilsandil muutus luksuslikuks kiviparketiks. Kuid Vilsandile ei läinud me maarottidena mööda ühendavat madalikku vaid ikka paadiga. Sõit oli väga ekstreemne, sest meres oli mingi vallseljak, kus moodustusid vahvad valge seljaga lained.

Tätte on ikka väga hoolikas majakavaht. Nii kena randa, mis oleks pikalt nii kuival kui vee all ühtlase kivipõrandaga kaetud, ma mujal näinud pole. Ja täpselt enne tuletornini jõudmist seisis elektrikarjus. Seetõttu me majakat katsuma ei läinudki, vaid jätkasime matka lammastele ette nähtud tsoonis. Peale lammaste me ühtegi elusolendit tol saarel ei kohanudki.

Peale Vilsandit sõitsime Muhku, et pühapäeval sealt Kõrgelaiule sõita.

Pühapäeval leidsime Muhus Võrkaia sadama, mille värav oli lukus, aga kõrvalt läks aiavaba tee. Jälle väga viisakas sadam. Jätsime neile vabandava kirja ja sõitsime merele. Lained olid juba päris head ja saarel otsustasin märgade alukate väel jalutada. Kõrgelaiule jõudes leidsime, et tollel saarel oleks võinud telkida. Kunagi ammu tehti seal robinsonide saadet ja kõik eluks vajalik (kaasaarvatud toit ja täisrull vetsupaberit) oli seal olemas ja inimesi polnud peale meie ühtegi.

Kessu lemuskinidJärgmine sihtpunkt oli planeeritud kaheetapiline: kõigepealt Kessulaid ja järgmisena üle praamitee Viirelaid. Tuul aina tõusis ja meri oli kaetud valgete jänkudega. Sadamas küsis üks päriskapteni välimusega onu naerukübemega silmanurgas, et kas me ikka läheme Kessule. Meie läksime. Kessu oli väga asustatud paik ja vetsupaber oli otsa saanud. Üks mootorpaat oli juba randunud ja hiljem tuli veel üks. Palju seal väikeseid nummisid pruunikirjuid veiseid jalutas, me kindlaks teha ei suutnudki. Saare ühes servas kõrgus vägev pankrannik. Metsõunapuu oli valmistanud hapu-mõrukaid õunu, mis kapteni ja minu arvates süüa ei kõlvanud, aga kakasseastuja meelest olid täitsa head. Kessul läks kogu maastiku uurimiseks nii palju aega, et ilm jõudis end päris mitu korda muuta ja kui me sõitma hakkasime, oli juba päris kenake tuuleke puhumas. Leidsime, et ei lähe praamisõitjaid uppuva pähklikoorekesega lõbustama ja jätsime Viirelaiu ära.

Praamijärjekorras seistes läks ilm jälle päikeseliseks ja see rikkus pisut tuju. Aga enam rikkus tuju see kuidas Meie Mehe siltidega buss sõitis julmalt järjekorda vahele ja meie oma paadiga olime esimesed, kes maha jäid. Sadamatöötajad küll arutasid varianti, et muusikute buss uuesti maha tõsta, aga kuna tegevus oleks tülinat teistelegi tekitanud, jäi operatsioon “tantsulõvi jääb Muhule” ära.

Vot siuke reis oligi. Mina olen üliväga rahul ja lahku minnes leidsime, et sama seltskonnaga annaks ka vähem ekstreemseid retki ette võtta. Muideks – merevesi on mõnusalt soe.

One thought on “Saaremaa saared

  1. Eesti saared « Anonüümsed jutud 14. juuli 2011, 16:00

    […] lihtsam on Saaremaa saartega, sest need on blogitud. Seal me käisime 2009 augustis. Käidud sai: Allirahu Vilsandi Kõrgelaid […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: