Blogi otsingusõnadest ja interneti-inimestest

Teen jälle postituse, mida mu püsilugejad vist lugeda ei viitsi. Ärge lugege, ei kaota te midagi.

Internet on tänapäeval ikka umbes sama tähtis kui pool aju. Ma ei pea üldse uudiseid lugemagi, et teada, mis eestlastele huvi pakub, sest päeva oluliseim teema tuleb välja blogi otsingusõnadega. Jama nende googeldamiste juures on see, et kuna mu blogi vasaku serva alumine osa koosneb igasugustest erinevate internetilehtede uudisvoogudest, siis satutatakse siia teemadel, millest siin lugeda polegi. Tollest ribast ma ka loobuda ei kavatse. Käin seal ise kah vaatamas, et mida kuskil räägitakse. Kurb, et paljudel Eesti ministeeriumitel ja mtüdel pole nende internetisaidi RSS-i, et neid vabalt jälgida saaks. Ma arvan, et riigiasutuse saidil võiks see kohutuslik komponent olla.

Aga tänane tipp otsingusõna oli mulle tundmatu inimese nimi. Seda oli päev otsa hoolega otsitud. Kui ma otsingu googlist üle vaatasin, sain ka teada, mis selle inimesega juhtunud on. Huvitav, kes need on ja mida nad googlist sedaviisi otsides leida tahaksid? Tema eraelu? Tema päevapealt katkenud blogi või facebooki kontot?

Mõnikord otsitakse ka inimesi, kellest ajakirjandus alles plaanib kirjutama hakata ja otsib ilmselt varem taustinfot. Ma ise googeldan kah hea meelega neid inimesi, kellega ma näiteks kohtuma pean, aga neid enne näinud pole. Hea ju teada, kui võõra inimesega suva kohas kokku saad ja tead, milline ta välja näeb. Kõige kreisimad tulemused on aga siis, kui otsitav inimene on Inno ja Irja kätte jäänud. Pärast sealt blogist tausta leidmist, tekib suva inimesest ikka päris õudne pilt. Pilt, mida on päris raske lihtsalt mälust kustutada ja neutraalsel pinnal suhtlema hakata. Seepärast saan ka aru, miks nende blogi ära keelata taheti: need portreed, mida sinna on maalitud on liiga värvilised. Ma küll tean, et nad teevad seda otsekuid peegeldades eesti kollase meedia mannetust, aga ma ei ole kindel, et näiteks mõrvamisega võitlemiseks peaks ise kedagi tapma hakkama.

Aga ma tahtsingi öelda, et kui keegi googeldab mingit inimest ja saab lingi mu blogile, siis kõigi eelduste järgi ta siit selle inimese kohta mingit isiklikku infot ei saa, seega pole mõtet klikkida. Kui tõesti saab, sest eks ma ole nende paljude blogimisaastate jooksul ikka ühtekomateist vihaga kokku kirjutanud, siis andku mulle teada, ma kustutan sellised postitused ära.

Muideks ma arvan jätkuvalt, et inimesest saab kõige parema pildi siis kui temaga päriselt kohtuda. Mõned väidavad, et näiteks blogipidaja ju avab end ja kirjutab nii pikalt, et see kindlasti annab temast mingi ettekujutuse. Mingi ettekujutuse võib-olla tõesti annab, aga ma ei usu selle ettekujutuse vettpidavusesse päris elus. Ma olen oma 15-aastase interneti kasutamise ajaga päris palju internetituttavatega kohtunud ja ma küll pole pea kunagi seda eest leidnud, mida ma ette kujutasin. Ja vastupidi ka. Kuigi see vastupidi on peamiselt viimastel aastatel toiminud. Tutvun inimesega päriselt ja ta on ülivägahuvitav. Siis selgub, et ta blogib. Hakkan ma ta blogi lugema ja pinguta või pooleks – blogi on jubekoleigav. Täitsa teine inimene. Kindlasti huvitav, aga mitte minu maitse.

Ehk ma tahtsin öelda, et googeldamine on huvitav ja kasulik, aga jube petlik. Isegi foto ei pruugi tõelisusele vastata, sest “tuunimine” on ju liiga lihtne. Ja neile, kes mind loevad ja näinud pole: uskuge mind, ma olen täitsa teistsugune ja ka telekas petab🙂

%d bloggers like this: