Nõuka televisioon ja raadio

Pühapäev telekasVahest ma mõtlen, et kuidas ikka nii oli, et kui mina olin laps, siis ma kas lugesin raamatuid või möllasin õues, aga tänapäeval on lastel vaba aja tegevuste nimekirjas peamiselt telekas ja arvuti. Endal muidugi ka.

Selleks, et meelde tuletada, miks ma lapsepõlves telekat eriti ei vaadanud, on abiks 80ndate telekava, mille ma juhuslikust kapist leidsin. Pühapäev on eriti ilmekas.

Hommikul vara pole ma kunagi ülesse tõusta armastanud, kuid seda 9.30 algavat Äratuskella (budilnik), mida kanti otse kesktelevisioonist ilma tõlketa üle, ma vaatasin. See oli täitsa lõbus lastesaade. Pärast seda hakkas “Teenin Nõukogude Liitu,” mis minu teada oli sõjaväes kohustuslik teleprogramm. Mida kujutas saade “Võimle kaasa,” ma ei mäleta, aga ma arvan, et tänapäeval mõjuks see erikoomikana, igatahes mängis rütmi klaverimängija. Aeroobika-värgid hakkasid Eestis umbes 1984. (vms) aastal. Meil oli mingi aasta kehalise õpetaja, kes meiega keka tunnis aint aeroobikat tegigi ja kõigi tüdrukute kehalise hinne oli viis. Aeroobikat loomulikult telekas ei lastud, sest välismaa poppmuusika oli üldjuhul äärmiselt kontrollitud, et seda liialt poleks. Arvati, et kui inimestele ainult kõrge tasemega muusikat anda, siis ta muutub kultuursemaks. Tutkit ta muutus!

Nojah. Lastefilmi vaatasin ka, sport pole mind kunagi huvitanud. Ma ei tea, mis teatrietendus see pühapäeva keskpäeval oli. Teatriõhtu oli ikka reedel. Reklaamiklubi pühapäeva õhtul oli ka kohustuslik programm.

Kuid tööpäevane teleprogramm oli ikka väga tühi. Saated algasid alles kell kuus õhtul ja nii iga tööpäev. Iga tööpäeva õhtul kell 8 oli lastesaade. Vremiat ma ei vaadanud ja AK-d vaatasin siis, kui vanavanemate juures olin. Muideks – minu vanaema, kes terve elu elas idavirus, ei oskanud sõnagi vene keelt. Aga AK vaatamine oli neil igaõhtune rutiin. Ma ei mäleta, kas lehma pidi enne jõudma ära lüpsta või lüpsti peale AKd. Mõnikord oli õhtuti ikka filme ka, aga siuke Sjabrõõ-teema oli väga levinud ja huvitav, kes seda vaadata viitsis. Seega võis nädala sees end täielikult telekast välja lülitada.

Kes ei tea, mis tähendab saate järgi sulgudes KTV, siis see tähendab venekeelsest Moskva kanalilt kesktelevisioon samaaegselt ülekantavat saadet. Vene keeles ja tõlketa.

Panin siia lõppu veel ka raadio pühapäevase programmi, kuna seal on päris mitu saadet, mida pidi kuulama. “Tere hommikust põllumehed” kuulasid jälle vanaema ja vanaisa. Mina kuulasin ilmselt seda mikriveskit (mida ma ei mäleta enam), aga noortesaade “Soovid, soovid, soovid” oli Erilaiu juhatusel ja seda kuulasid kõik ja ka lindistasid, sest vaata ise, mida raadios päev otsa lasti. Kui tänapäeval lasevad kõik raadiod ühte sama nn. poppmuusikat, siis vanasti oli selleks too poolteist tundi pühapäeval ja kogu moos. Ehk kommunistide idee, et ärme rahvale rämpsmuusikat anna, andis täpselt vastupidise tulemuse, tahtmine rämpsmuusika järgi oli liiga suur. Pühapäeval oli kolme aeg kuuldemäng lastele ja laupäeval täiskasvanutele. Kui just väga titekas polnud, siis kuulasin mõlemat. Huvitav, kui palju neist Eesti raadio arhiivides alles on? Üldjuhul olid need ikka päris omaette lavastused paljude näitlejate ja taustahelidega. Vahest neid lastakse isegi nüüd ja mõned on ka internetist kuulatavad, aga neid peaks ikka kolepalju kokku olema. Pluss veel need järjekuuldemängud, mis iga tööpäev pool kaksteist lasti.

Vot siuke jutt siis sellest, kuidas kommunistid üritasid inimest kultuurseks kasvatada ja kuidas täna inimestel tollest ajast peamiselt meelde on jäänud, et vetsupaberile olid järjekorrad ja järjekorras seismise vahelisel ajal kollitas kgb🙂

%d bloggers like this: