Kohalikud valimised ja muu poliitika

Minu arust tulevad see kord päris huvitavad kohalikud valimised. Tallinna omad vast nii põnevad ei olegi kui mujal. Isegi ajakirjanikud räägivad, et Keskerakonnale pole Tallinnas vastast. Tundub, et tema vastased arvavad suhteliselt samamoodi. IRL on tükk aega venitanud ja pole oma kampaaniat isegi veel alustanud. Sellel võib küll mitu põhjust olla. Näiteks need, millest nad ise räägivad, et riigi eelarve kokkupanek on olulisem. Ses suhtes on neil õigus. Siiani pole koos 2009 aasta eelarve ja riigikogu, mis pole järgmise aasta eelarvet enne uut aastat kokku saanud, saadetakse laiali (kontrollige ise üle kuidas see täpne sõnastus põhiseaduses oli). Tundub, et 2010 aasta eelarvet pole veel alustatudki.

See, et IRLi kogu aur läheb eurovoliniku otsimisele, kõlab ebausutavalt. On küll keeruline töö, aga kuna IRLil pole ka endal ühtegi piisavalt välispoliitikas tuntud nägu, kes oma diplomaatiliste oskuste poolest silma paistaks, pole neil kedagi enda seast valida ja kogu mäng on vaid reformikate praadimiseks ette võetud. Olen nõus, et Siim-poiss ei sobi. Lääne euroopas ei peeta lugu meestest, kes on kunagi olnud väga aktiivsed kommunistid ja üleöö oma pale ümber värvinud. Eks leidku meie paremerakonnad mõne soliidse tegelase, keda kommunisti minevik ei paina. Ja ühtegi kommunisti, kes oma vaadetele truuks oleks jäänud, meil ka ju pole.

Seega on IRL kohalike valimiste asjaga venitanud vaid ainult seepärast, et see on strateegia: kuna me pikalt võidelda ei suuda, proovime ühe kiire rünnaku lõpupoole.

Reformikad on avalikult tunnistanud, et Tallinn on kaotatud. Muidu poleks nad välja kuulutanud, et Pentus on linnapea kandidaat. Pentus pole ju üldse mingi kohaliku teema poliitik. Tegelikult on ta teisejärguline tegelane, sest esimeses liigas on need, kel on mingi hea enda jaoks kodustatud teema, milles neid tuntakse ja nõu küsitakse. Pentusel “oma teemat” pole. Leidsin täna twitterist Pentuse jutu, mis ajab hülged ka naerma: linnakodanike võit Tallinnas on vaid kolme sammu kaugusel.

Hoopis põnevam oleks vaadata, mis Tartus juhtub. Tartu on reformikate kants juba aastaid olnud, kuid kui mina olen Tartus käinud, siis pole ma seal kunagi reformikate hõngu tundnud. Üliõpilasvaim ei ole sugugi reformi nägu. Osa neist on irli nägu. Näiteks need jutud, mis aegajalt ülikooli kaadri poolt tulevad rääkides eesti meelest ja keelest. Noored ise on pigem sellised lahedad ja mõnusad, et kui Eestis oleks päris sotsdemme või korralik vasakpartei, peaks neil mõlemal Tartus hästi minema. Aga kuna ma pole Tartus kunagi elanud, siis otsustagu kohalikud, kas nad tõesti tahavad reformi, kes pole linna ühtegi tasuta ja tänapäevast vabaajaparki ega -platsi rajanud.

Kuid kõige põnevamad valimised toimuvad sel aastal hoopis Pärnus. Pärnus käin ma veel vähem kui Tartus, seega ei tea ma sealsest õhkkonnast üldse midagi. Aga igatahes on neil valida sellised mehed nagu Martin Helme, Madisson, mingi maavanem, Cardo Remmel jne.

Kui teistest erakondadest rääkida, siis endine vasakpartei praegune Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, mis kujutab endast neil valimistel Tallinnas valimisliitu, kelle valija on ilmselt rahvuslasest venelane, teeb mind küll kurvaks, aga valida ma neid ei kavatse.

Sotsdemmide edusse koos Pihliga ma ka ei usu. Sotsdemmidel on läbi aastate olnud nii vasakpoolseid kui parempoolseid valijaid. Pihl on rohkem parempoolsetele valijatele, kes kõva kätt tahaksid. Üldse loen ma sotsdemmidest peamiselt seoses kas Gerd Tarandi blogi või Juske ägedate rünnakutega. Kumbki neist ei tekita tahtmist just neid valida. (Sorry, Gerd).

Eelmistel kohalikel valimistel said sotsdemmid Tallinna volikokku suuresti tänu liidule Rahvaliiduga. Sel korral on rahvaliit koos rohelistega, aga tundub, et kõvasti nõrgemas esinduses kui eelmisel korral. Rohelised pole kohalikel valimistel üldse kunagi osalenud ja nende kokkulepped vähemusvalitsusega pole minu silmis nende renomeele ka hästi mõjunud. Muidugi oleks neil Tallinnas päris palju asju, millest rääkida. Rattateedest näiteks. Millegipärast pole ma seda juttu aga kuulnud ja ma ei tea, kas Tallinna jalgrattaomanikud neid valiksid. Pealegi on Tallinnas (ja mujal) jalgrattaomanikke vähemaks jäänud, sest masu ajal varastatakse neid suurel hulgal ja varastelt rataste ostjad vist rohelisi ei valiks.

Siuksed mõtted siis. Loodame, et õige päeva lähenedes poliitikud igavamaks ei lähe.

%d bloggers like this: