Naiste vahetamisest

Juhuslik naine ja mees kaubamajasMuidugi ma vaatan seda saadet tv3st. Ja mitte ainult. Ma vaatan välismaiseid samanimelisi saateid veel ka. Jah, meil on väike rahvaarv ja seepärast ei ole valida ei piisavalt erinevaid perekondi, ega häid saatetegijaid, aga see vahe erinevate maade samast saatest on ikka mõõtmatu.

Too välismaa oma on vist Ameerikas tehtud. Nood naistevahetamise saated on tehtud sellises võtmes, et neid on õpetlik vaadata. Näiteks oli üks kord vahetatud pered erinevad, sest üks sõitis džiibiga ja tarbis sajaga. Teine pere oli aga üdini roheline, midagi niisama ära ei visanud ja üritas alati lõpuni tarbida. Too oli juba jupp aega tagasi, ma täpselt enam ei mäleta, aga seal sai siililegi selgeks, et milline on erinevate perede maailmavaade ja kuidas nad suudavad täiesti vastupidise maailmaga hakkama saada.

Viimane kord oli vahe perekonnamõistes üldisemalt. Üks oli kristlik perekond, kus ema rabas perekonna heaks ja tal endal polnud söögilauas isegi istekohta olemas. Lapsed ajasid piima lauale ja ema koristas nende järgi. Teine perekond oli õpetanud lapsi kõiki töid ise tegema ja enda eest hoolitsema. Emal oli oma hobi – poolstripilaadne etendus ja keegi ei heitnud talle ette, et ta peale tööd veel ka hobi omab. Muidugi pidi kristlik pereema ka stripietenduses osalema jne.

Üldiselt valitaksegi tolle välismaa saates peresid mingi konkreetse elustiili täieliku vastandlikkuse järgi. Vahel mulle tundub, nagu neile oleks peale makstud, et nad ikka oma erilisuse täiega välja mängiks. Ja seal ikka on põnevaid perekondi ja perekondlikke traditsioone!

Vot nendest saadetest ma saan aru, kuigi ka nendes on kannatajaks pooleks lapsed, kuid tihtipeale õpib pere ja ema midagi uut ja kasulikku, mida tulevikus on võimalik ära kasutada. Vaatajal on ka kasulik ja õpetlik.

Mida kujutab aga naistevahetus Eesti moodi? Ikka sedasama, mida meie kõik reaalitid. Saatetegijad kõigepealt valetavad saates osalejatele. Kõik nägid teles reklaami, et saates osalejatele antakse 15 tonni elujärje parandamiseks. Pool saadet filmitud, tuuakse välja tegelik tõde raha kohta ja saatetegijad parastavad, et ega me pole ju ka midagi muud lubanud.

Ega too pole ainuke vale. Nagu Jelena õhtulehes ütles: Nad lõikavad seda kokku, nagu ise tahavad. Nii on see Eesti reaalitites alati olnud. Saatetegijad kujutavad ette, et kui skandaali muidu ei saa, siis lõikame jupid täpselt nii kokku, et oleks skandaal. Ja lõpuks ongi, eriti kui õhtuleht veel mingi lõbusa artikli teeb, mille peale kena naiivne Oja saab “head nalja” teha, et tapame kellegi ära.

Saatetegijad muidugi väidavad, et nemad pole ju ise midagi juurde mõelnud. Kõik, mis öeldud, on ju inimeste suust tulnud. Muideks: üks moodus inimestelt toredaid jutte saada, on neile valetada ja vaadata, kuidas nad reageerivad. Üldjuhul reageerivad “õigesti.”

Kõige keerulisem on saates osalejate tehtud nalju õigesti näidata. Paljudes inimestes on ju peidus mingi naljanurr ja eestlastel (kohalikel muukeelsetel samamoodi) on eriti omapärane nalja tegemise viis, mida ma ei tea, kas mujal ka nii palju kasutatakse. Tegelt on see lausa mu lemmik naljategemise liik. Rääkida surmtõsise näoga täielikke absurdsusi. Eriti hästi sobivad nad imeliku olukorra või teise poole rumala jutu tarbeks. Nendest aru saamiseks peab natuke rohkem tahtma süveneda ja tihtipeale nõuab see üldse paremaid teadmiseid mingist olukorrast või asjast. Jutt “tapame maha” ei ole nali, mitte kunagi!

Kuna tänapäeval on inimestel kiire ja pealiskaudsus on levinud suhtlemisviis, siis pealiskaudsed ja hoolimatud inimesed seda tüüpi nalju kunagi ei tabagi. Vot ja sedatüüpi nalju saab teles vabalt kasutada, et näidata, kuidas keegi on loll. Kuigi tegelikult on loll saate tegija. Jah, muidugi, võib ju naljasoolika maha matta ja siukesi nalju mitte teha, aga elu naljata on kurb ja igav. Meie naistevahetuse venelasest mees tegi päris palju sedatüüpi nalju.

Muideks, täna oli kuku-raadio vox populis ka täpselt sama nali. Kõik helistasid ja rääkisid, et keda nad valima lähevad ja teised helistasid ja rääkisid, keda nad valima ei lähe. Mõlemad pooled rääkisid keskerakonnast. Siis helistas üks mees ja rääkis surmtõsise häälega, et tema lemmik on Elmar Sepp. Et nimekiri täiuslik saaks, luges ta üles kõik keskerakondlased, kes millegi kahtlasega on silma paistnud. Muidugi oli tegemist tüüpilise keskerakonnavihkajaga. Aga saatejuhid kas ei saanud või ei tahtnud aru saada. Tegelt tegi mees julma nalja, täiesti kindel, et tegi. Ja naljale tuleks naljaga vastata. Julmale naljale julma naljaga. Mustale huumorile musta huumoriga. Ja naistevahetuse saategijad ei peaks arvama, et kõik nende vaatajad soovivad näha pisaraid ja verd. Või noh, mina ei taha. Ja ma tahan ausaid saateid ja et nalja saaks, aga mitte kedagi halvustades ja maha tehes. Ei ole ilus kasutata ära siiraste saatessetulijate teadmatust ja mängida vaatajate madalatel tunnetel. Vaesus pole kena teema, et erinevusi rõhutada.

%d bloggers like this: