Vabastamisest

Akna taha jäetudTäna oli vist mingi päev Tallinna ajaloos, mida saab jälle mitut moodi lahti kirjutada ja rääkida. Või noh, ma ei tea täpselt kas ikka saab. Kuulasin täna jälle katkendlikult raadiost migit “kuulaja helistab” saadet ja keegi kiitis, et nii hea on, kui võib kõigest rääkida, mida mõtled. Saab jah kõike rääkida, ega väga keegi ei keela ja need ajad, kus kohe vuhhti maha lasti, jäävad kah eelmistesse sajanditesse (ning ma ei mõtle aint nõuka aega). Aga kõike ikka ju ei räägita …

Tegelikult vaevab mind jätkuvalt dialemma, et mida ma seal kohalikel valimistel ikka valin. Noh ei ole ühtegi vasakpoolset nimekirja. Üldse pole meil Eestis enam ühtegi parteid, kes teataks kõva häälega, et tema kotib rikkureid ja tahab kõik võrdselt inimeste vahel ära jaotada. Hoolimata soost, rahvusest ja seksuaalsest sättumusest. Noh, ei ole sellist. Ma võin ju igasuguseid kompromisse valimisel teha, aga väga ei tahaks.

Meil on ju riik, kus võib kõigest rääkida? Telekas oli täna Ene Ergma, kes rääkis, et Uluots oli seaduslikult valitud peaminister ja kõik oli okidoki, kui ta Tiefi valitsusjuhiks määras (või lugege siit ise). Mina tean, et Uluots astus koos oma valitsusega tagasi, kui Vene sõjavägi 1940 juunis kohale jõudis. Päts oli presidendina sellega nõus. Võimalik, et nad kartsid, võimalik, et neid ähvardati. Aga sama võimalik, et Päts toimis vastavalt oma südametunnistusele. Igatahes oli kõik täiesti seaduste järgi. Parlament, kes meil nii Uluotsa kui Pätsi (igavene hulk) valitsusi ametisse nimetas, oli ju valitud riigis, kus kõik parteid peale ühe (Pätsi enda oma) olid keelustatud. 1940 aasta valimistel, kui valiti too parlament, kes NSVL-iga liitus, olid kõik parteid lubatud. Aga suurema osa nimekirjad ja platvormid ei sobinud kibekähku muudetud valimiskorraga. Seega olid kõik parlamendid ja valitsused 30ndatel ühtmoodi mustad. Ei ole mingit erilist põhjust arvata, et mingid valimised olid demokraatlikumad (või õiguspärasemad) kui teised.

Aga see, et Uluots kujutas ette, et tema on järsku mingi mees, kes poob ja laseb, noh sel pole nagu mingit head põhjendust. Vares polnud ju kuhugi tagasi astunud ja ühtegi parlamendivalimist ju polnud ka toimunud: ei demokraatlikku ega näitemängulist. Seega ma tahaks sügavalt teada, et millisele ajalooteadmisele toetub Ergma? Ja, ma tean, milline on Eesti ajalooõpikute kirjutajate Ametlik Versioon ja ma tean, milline põlgus ootab neid, kes ametlikuga nõus ei taha olla. Aga kas tähistaevateadustes tehakse järeldusi aint emotsioonide pinnalt: mis rohkem meeldib, see on ka õige, põrgusse faktid. Kõige suurem on see täht, mis kõige ligemal?

Igatahes tekkis mul nädalavahetusel ühe 2-aastase sünnipäevalauas mõte (ja üks südamearst oli muga kah sama meelt), et peaks hoopis sedelit rikkuma. Jama, et elektrooniliselt hääletades pole võimalust vabateksti kasutada! Ma tahaks sinna kirjutada: “Tahan kommunistlikku parteid!” See oleks igavesti vahva, kui samasuguse tekstiga sedeleid piisavalt koguneks. Muideks, see on üks politoloogia analüüsi meetodeid, kui vaadatakse üle need sedelid, mis arvesse ei lähe. Ega ma ju päris kommunistlikku parteid ei tahaks ka, aga tundub, et meie riigis on kõik täiesti kindlad, et sellisele meil ei vajadust ega ruumi poleks. Muideks, vanasti, kui ma vasakpartei postkasti tühjendamas käisin, siis eesti post pani kirjad sildiga “kommunistlikule parteile” meie postkasti😀

Et kuidas siis oleks? Kas leiduks kaasategijaid tegevpoliitikute ehmatamise üritusel? Läheme kõik ilusti valima ja kui me ei tea, keda valida, siis kirjutame sinna selle ühe lause? Hoolimata meie tõekspidamistest. Ehh, mumeelest täiesti süütu ja korralikule kodanikule sobiv käitumine. Muidugi ei sobi idee neile, kes arvavad, et Franco aegne parlamendikorraldus oli parim (vihje ühe meediamagnaadi intekale ETVs).

%d bloggers like this: