Ise ka ei tea, mida me tahame

Leidsin täna Päevalehest arvamuse, mille keskel on alapealkiri Vajame päris vasakparteid. Kuna ma nägin rasvaselt kirjutatud rida enne, kui ma oma lugemisega sinnamaale olin jõudnud, siis oli esimene reaktsioon: Kus te siis olite, kui meil oli Vasakpartei!? Siis polnud seda suht kellelegi vaja. Päevaleht poleks elusees avaldanud sellist artiklit niisugusel kuumal valimispropaganda ajal nagu praegu. Üldse olid kõik arvamusleheküljed nn. suurparteide poolt hõivatud ja Vasakparteile ainuvõimalik variant oma ideedest “rääkida,” oli osta tasulist reklaami. Selle tarbeks polnud aga jälle raha.

Viimastel riigikoguvalimistel oli üleriigilistest lehtedest vist ainus Maaleht, kes eraldas arvamusruumi kõigile kandideerivatele parteidele. Nad tellisid isegi kõikidest parteijuhtidest sõbralikud saržid juttu illustreerima. Kuid Maaleht pole päevaleht, päevalehtede lehekülgedele poliitilise jutuga pääsemiseks polnud lootustki. Võimalik, et kui oleks mingi isikliku superlollusega maha saanud, siis oleks sellest rida ilmunud, illustreerimaks, et kui loll on inimene, kes end valitavaks peab. Kõige rohkem parteist rääkivaid artikleid ilmus siis, kui valimiskaotus oli käes. Siis leidis iga päevaleht, et nüüd on aeg maaslamajaid jalgadega taguma hakata. Siis oli alati täisnimega kenasti kirjas, kui kehvalt ikka läks ja kommentaatorid said ilkuda, et mida nad ronivad, kui keegi neid ei taha.

Kuidas keegi sai aga üldse meid valida tahta, kui ETV valimistuudios käisid riigikogu parteide esindajad teemade järgi ühtlast mulli puhumas ja riigikoguvälised toodi koos kõigi üksikkandidaatidega stuudiosse, teemat sisuliselt polnud ja igaüks võis friigisõu stiilis rääkida, mida sülg suhu toob. Eesti raadios oldi viisakamad, seal pakuti riigikoguvälistele teema. Mitte küll valida, vaid anti teema. Mina sain näiteks põllumajanduse ja olin stuudios 3 endise põllumajandusministriga. Mis ei tähenda, et ma maaelust neist vähem teaks, aga ilmselt pole maaelu just väga vasakpartei teema. Kuid nii nagu keskmine eestlane ei teadnud ei ööd ega mütsi meie valimisplatvormist, ei teadnud ka ükski minuealine ega noorem minu tuttav, et ma seal saates käisin. Minu pensioniealisest sugulane kuulas ja isegi kiitis, aga ei valinud, sest on ju teada, et neid keda meedia igapäevaselt ei kajasta, neid ka ei valita. Ideoloogia ei puutu asjasse.

Aga tagasi tolle arvamusjutu juurde. Eks ta ole selline tüüpiline jutt, et valida pole kedagi. Kohe alguses lubatakse, et sotsioloogilist tõde ei tule ja loo läbi lugenuna võib öelda, et politoloogiaga oli jutus veel lahjemad lood. Kõige hullem on aga kirjutaja välja pakutud lahendus. Annan pea, et kui keegi ta sõnade järgi käituks, oleks ta ilmselt ise esimene, kes tulemusega rahul ei ole. Hoolimata sellest, et ta kurdab, et tahaks vasakpoolseid valida, suudab ta oma artiklis siunata nii sotse kui keskerakonda, aga lahenduseks pakub, et kui need kaks kokku panna, siis saaks hea selge vasakpoolse supi. Jee vrait, ilmselt maksti artikli puhul sõnade arvu, mitte sisu eest. Ega ei peagi ju ise uskuma, mida kirja paned. Valimisteperiood. Pea asi, et inimesed saaksid end samastada. Aga kuna ajaleheveergudel trükitakse poliitiliste arvamusavalduste all ära lihtinimese harimatut juttu, siis ilmselt pole Eesti valmiski sisulisemaks valimisvõitluseks ja parteide galerii värvirohkuseks.

Aga Saksamaal sai Die Linke aegade parima valimistulemuse: umbes 12 protsenti kokku ja 22 kohta rohkem, kui eelmistel 2005. aasta parlamendivalimistel. Ning sotsdemmid said oma aegade suurima kaotuse. Konvervatiivid kaotasid ka, kuigi kokkuvõtteks olid siiski kõige suurema protsendiga. Eks näe, kui nad liberaalidega valitsuse teevad, kas tehakse homoabielud legaalseks või mitte🙂

%d bloggers like this: