Diogenese latern

Ma sain lõpuks läbi ka selle raamatu. Eesti keeles ilmunud 1976. aastal. Ega ma poleks seda siia kirja panema hakanudki, aga seda raamatut lugedes tekkis mul küsimus, et kus see ulme piir ikka päris jookseb. Kuna mul on veel päris mitu riiulitäit eestikeelset ulmet lugemata, siis on mu pisuke hämmeldus ju arusaadav.

Kõige rohkem kahtlen ma, et selles kogumikus olnud jutt I. Rossohhovatski “Iidne retsept,” on ulmejutt. See võiks ju ka lihtsalt tavanovell olla. Jutus räägitakse maohaavadega mehest, kes teeb läbi eriti raske matka ja lõpuks sööb maasikaid vase leiukohas. Sealjuures püherdab ta kastesel murul. Kui ta koju jõuab, on maohaavad läinud. Miks ei võiks sellistel tingimustel maohaavadest vabaneda? Põhimõtteliselt on tegemist jah suht vastiku haigusega, mis nädalaga kaduda ei tohiks, aga kui arvestada seda, et ta tegi läbi ekstreemmatka ja oli terve see aeg eemal “kenast rasvasest kodutoidust,” siis see võiks ju ka mõjuda.

Veel oli seal A. Kolpakovi ulmejutt “Pimeduse mere taga,” mis räägib viikingist, kes satub maiade ajastu Ameerikasse ja aitab seal edukalt võidelda. Mu arust polnud ses jutus mingit ulmet. Täpselt nii see oleks võinudki ju olla. Niikuinii räägitakse, et viikingid olevat tegelt Ameerika juba ammu enne Kolumbust ja teisi avastanud.

Et kuidas siis üldse määratakse milline on ulmejutt ja milline näiteks ajalooline jutustus. Eks neid väljamõeldud kuid ajalooliste romaanide kirja minevaid romaane on ju küll. Ausalt öeldes on ajaloo õpikuteski jutte, milles on rohkem oletusi, kui tõestatud fakte. Et kusmaalt siis algab ulme?

Kuna kõik need jutud ses raamatus on kirjutatud nõuka ajal, siis sel ajal oli ulmet lihtsam määratseda, kuna “reaalsus” oli väga täpselt määratud. Igasugune huina-muina, mil tõestust polnud, oligi ulme: sensitiivid-ravitsejad ja nende parateadused, Loh Nessi koletis, viljaringid jms. Tänapäeval võib igas teleprogrammis vaadata soolapuhujaid ja saadetetegijad isegi ETVs ei vaevu neile vastukaaluks mõnda haritud inimest otsima. Seega on tänapäeval ka ulme hoopis kitsam valdkond kui nõuka ajal.

Aa raamat ise on väga hea. Esseni-eelsel ööl kogunenud lauamänguhullud skandeerisid eriti aktiivselt “Krabisaare” poolt.

%d bloggers like this: