Soovide puu. Eesti film 2008

Reede õhtul vaatasin ETVst uut filmi (2008 on ju uus?) “Soovide puu.” Millegipärast polnud mulle kuskilt silma jäänud, et selline film üldse telekas näitamisele tuleb ja nii sattusingi juhuslikult teleka ette. Kuulsin veel tutvustust, et Eesti komöödia ja kerisin end mõnusalt diivanile kerra, et nalja nautida. Aga nalja üldse ei olnud. Või mina ei leidnud seda ülesse? Filmi keskel tekkis mõte, et äkki ma kuulsin valesti, et äkki ei öeldudki, et see on komöödia? Aga hoolimata sellest, et mul oli pigem õudne kui naljakas, oli väga hea film. Tahtsin kohe peale filmi siia kirjutada, et ohh kui vahva, aga leidsin, et lasen pisut settida ja siis kirjutan.

Täna tegin otsingu, et mida teised on öelnud. Leidsin Veiko Märka arvustuse. Minu imestuseks, ei ole ma pea ühegi tema poolt kirja pandud mõttega nõus. Natuke ajab itsitama Veiko feministlik kiiks. Mul endal on siuke küljes küll, et kipun paljusid asju läbi feministi prillide vaatama, see kord mul sellist mõtet ei tulnud. Ilmselt segas Veikot teadmine, et režissöör on naine – Liina Paakspuu. Võimalik, et selle pärast sain ma ka filmist teist moodi aru kui Veiko. Kui Veiko pakub, et filmis polnud ühtegi normaalset meest, siis ma arvan, et terves filmis polnud ühtegi normaalset inimest. Normaalset ses mõttes, et üldiselt üritab inimene massi sulanduda ja kõige paremini õnnestub sulandumine läbi eripärade varjamise. Neid halle inimesi ju avalikult normaalseteks peetaksegi. Seal filmis olid kõik kiiksuga, aga samas usun, et kõik tegelased mõjusid väga eluliselt. Leidsin end mitu korda mõtlemast, et uhh, kus mul ikka on vedanud, et ei pea taoliste inimeste seltskonnas liikuma. Tegelikult olen ju minagi maalt linna tulnud, aga nõuka ajal ei olnud inimesi, kel pole mingit kutsetunnistust. Riik ei jätnud tööjõudu niisama teadmiste-oskustevabalt ripakile. Tänapäev on ikka kõvasti karmim ja ka hinnangud maailmale võivad olla kuidagi nihkes, suunaga alla.

Näitlejatest. Peategelane oli täiesti võrratu! Elina Pähklimägi näitlejana, ma mõtlen. Esiteks on ta viimasepeal välimusega ja teiseks mängis ta oma osa väga usutavalt välja. Tema sõbrantsi vaadates tekkis mul mitu korda tunne, et näitleja põeb, et peab taolist lammast mängima. Tundus, et ta mängis võtmes, et “ma ju ainult näitlen, ise ma olen ikka hoopis targem ja asjalikum.” Turvamees toidupoest oli ka võrratu! Ok, nüüd ma hakkan aru saama, kus komöödia oli. Too turvamees oli tõesti naljakas, aga naljakas ses mõttes, et ma tean selliseid tüüpe, nad on päriselus ka olemas ja nad võivadki naljakad paista, aga pole ilus inimese üle varju hüppamise katsete pärast naerda.

Rääkidest toidupoest tuli mulle filmi alguses meelde, et mul peaks sõbrants seal poes mingis massistseenis olema, aga ma otsisin hoolega ja ei näinud teda. Sõbrants eelmisel suvel kurtis, et on täitsa magamata, sest on mitu ööd veetnud Selveris, kuhu mingi tuttav teda appi filmi tegema kutsus.

Selveri töötajad olid kõik äärmiselt head tüübid ja kui Märka arvas, et kana oli normaalne mees, siis tegelt olid nad seal kõik imelikud ja mängisid oma osa täisvereliselt välja. Juhataja oli despoot, teine kassapidaja elus pettunud vanem naine, turvanaine oli tegelikult turvamees ja Liina Tennossaar ei oskagi halvasti näidelda.

Mis mulle ses filmis äärmiselt positiivsena mõjus, oli kunstniku töö. Ja ma ei tea, kes seda tööd tegi, sest filmitutvustustes seda kirjas pole. Ma ise ei pea end eriliseks fotograafiks, aga ma olen veendunud, et mul on väga hea silm (mis enda tööde puhul lülitub välja). Välismaistes filmides on alati kirjas, et kes on kunstnik ja üldjuhul on tema töö ka näha. Iga kaader on kunstiliselt läbi komponeeritud ja kõik need kaadrid moodustavad tavaliselt ühe kunstiteose, kus on ühtne kompositsioon ja värvivalik. “Soovide puus” oli samuti – ekraanil ei vedelenud üleliigseid värve, ega detaile, kõik oli paigas ja töötas nagu suva hea kahemõõtmeline kunstiteos töötab – alateadvuslikult.

Mis selles filmis oli, mida mehed võibolla ei oska hinnata? Mulle meeldis too koht, kui peategelane oma “soovide puu viljaga” kohtub. Seal surises täiega too tunne, mida mina tahaks regulaarselt vähemalt korra aastas tunda – sa vaatad kellelegi otsa ja saad kohe aru, et oo-mai-gaad, see on tema ja elekter ei kaogi õhust ära. Võimalik, et too soovide puu ainult siis kannabki erepunaseid vilju, kui tema leidja on enne piisavalt kõntsas vähkrenud? Võimalik, et augus olnuna oskad väikeseid asju rohkem hinnata? Mida iganes. Igatahes meeldis mulle too lõppkaader, kus väikesed seltskonnad olid kenasti üle kogu välja jaotunud ja laulsid kitarridega kõik ühte laulu. Võimalik, et too pilt oli pisut liiga kitš, aga mulle meeldis. Sobis lõpetama filmi, mis suht-koht ujus oksest, verest ja haigetest inimestest.

9 thoughts on “Soovide puu. Eesti film 2008

  1. Vahur Koorits 2. november 2009, 10:05

    Mulle see film ka täitsa meeldis. Nõustun küll Märka hinnanguga, et lõpp oli nõrk, ent muidu oli film väga hea. Hirmutavalt realistlik, ent mingil määral meie elu just selline ongi. Nii inimesed Eestis elavadki ja eks inimesed tahavad ikka enda elu vaadata ja sellest lugeda. Ja film oli väga ilus, hoolimata trööstitust sisust oli seda kena vaadata. Kiitus kunstnikule ja operaatorile.

    Like

  2. Franz 2. november 2009, 12:48

    "aga nõuka ajal ei olnud inimesi, kel pole mingit kutsetunnistust"Oli ka nõuka ajal küllalt üldkeskharidusega inimesi, kel polnud mingit kutsetunnistust.

    Like

  3. Franz 2. november 2009, 12:50

    "Kuulsin veel tutvustust, et Eesti komöödia"Minu meelest on seda filmi ikka tragikomöödiaks nimetatud.

    Like

  4. Manjana 2. november 2009, 13:02

    mina õppisin sel ajal, kui keskkoolis oli kohustuslik kutseõpe. aga sina?franz, postituses on link etv lehele, seal on kirjas "must komöödia". pigem ta oligi must kui tragikomöödia. sa vaatasid filmi?

    Like

  5. Franz 2. november 2009, 13:08

    "mina õppisin sel ajal, kui keskkoolis oli kohustuslik kutseõpe. aga sina?"Ma lõpetasin keskkooli 5 aastat varem kui sina. Oli küll kallak (teatavaid aineid õpetati süvendatult), kuid mingit kutset see ei andnud.

    Like

  6. Franz 2. november 2009, 13:09

    "sa vaatasid filmi?"Jah, ma käisin seda kinos vaatamas möödunud aastal. Muidu meeldis, aga lõpp oli äärmiselt ebaveenev ja kunstlik.

    Like

  7. Manjana 2. november 2009, 13:39

    ma ei ole nõuka aja haridussüsteeme uurinud ja ei tea millal see süsteem tehti. meil oli iga nädal terve päev kutseõpetuse tarbeks. vist kestis terve keskkooli, seega 3 aastat. meil oli see koos 2 teise keskkooliga eraldi ruumides kolhoosis. see oli kohustuslik ja lõpuks sai kutsetunnistuse lisaks keskkooli lõputunnistusele.

    Like

  8. sofie 3. november 2009, 11:56

    Mina käisin nõukogude ajal väga elitaarses mittetöölisnoorte üldhariduskeskkoolis ja isegi meil oli mingi kutseõpe. Vää-äga ebarealistlikul erialal küll… aga niikuinii läksid kõik kuhugi kõrgkooli edasi, nii et sellest polnud ilmselt midagi;) Nii et ma kahtlustan, et Franz on lihtsalt ära unustanud ja Manjanal on põhimõtteliselt õigus. Samas ma ei mäleta ka, et meile oleks kutseTUNNISTUSI antud, nii et sedapidi võib ka Franzul õigus olla.

    Like

  9. Anonymous 7. november 2009, 22:42

    minu lemmik oli prillide ja luubiga vanamees kes kõike inspekteeris.see sõbranna peategelasel oli nii elustvetud beibe.sellele juramnile väga sobivad sellised osad.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: