Feministlik kunstinäitus

Käisin täna Kunstihoones näitusel “Naised muudavad maailma”. Kui eelmises postituse kommidesse kirjutasin juttu kunsti promomisest ja toetamisest eesmärgiga, et oleks võimalik teha keerulisemalt arusaadavat kunsti, siis too näitus täpselt selline ongi. Ma ei teagi kuidas sellest nii kirjutada, et kõigile arusaadav oleks. Too näitus on kõrgelt üle tavalise eestlase teadmiste ja arusaamiste piiride. Alustan kõige lihtsamast: näituse pilet maksab täiskasvanutele 35 ja sooduspilet 25 krooni.

Täna olid seal näitusel ka kohal kunstnikud ise, kes oma töödest väikesele ringile kohaletulnutele rääkisid. Mitmes saalis võis näha väga erinevaid töid. Seal on fotosid, graafikat, installatsioone ja mitu erinevat filmi. Suures saalis olev film kujutab naisi, kes toimetavad mingis basseinis religioosset pesemise rituaali. Kuna ma tollest usust suurt midagi ei tea, võib seal ühte koma teist mõistetamatuks jääda või ka täiesti valesti mõistetav olla. Tundub, et enne näitusele minekut peaks ka ennast pisut harima. Harima sisemises mõistes. Mina seda ei teinud.

Kõik need kunstikud on pärit Iisraeli riigist, kuid nad keegi ei taha, et neid sildistataks kui iisraellasi, vaid käsitletaks pigem läbi nende enda isiku. Selle põhjuseks on Iisraeli riigi poolt aetav poliitika, mis soosib peamiselt valget juudi meest ja teised on kõrvale jäetud. Rassism pole ametlik, kuid levinud poliitika. Näiteks see naine, kes on esimesel pildil keskel, on pärit Iraanist kuigi on Iisraeli kodanik. Teise pildi autor on pärit Venemaalt. Kuid see pole oluline.

Nende naiskunstnike ühine joon on, et nad hoolivad oma kogukonnast ja tahavad selle paremaks muutmiseks midagi ära teha. Suurem osa näitusel olevatest fotodest kujutavad neid naisi, kes ühiskonna paremaks muutmiseks midagi ise ka ära teevad. Kes kuidas.

Viimasel pildil on palestiinlanna kujutanud juustenõeltega täidetul seintel Iisraeli suurimat probleemi – Palestiina ja sõjalist vägivalda, mis imelihtsalt muudab riikide piire.

Ma tegin seal veel pilte, aga kunst mahapildistatuna ei mõju eriti. Ja ma tõesti ei oskagi näitusest rohkem kirjutada. Kes julgeb, läheb vaatab ise.

%d bloggers like this: