Kas Eesti ühiskond soodustab pedofiiliat?

Kuulasin raadiost Rahva Omakaitset, kus arutati nädalasündmusi ja üheks teemaks oli ka too pedofiilijuhtum. Lapsevanemana erutab ka mind see teema, aga näiteks praegune keiss mind otseselt ei puuduta. Seepärast saan ma seda ka emotsioonivabalt käsitleda. Tundub, et paljud aga ei saa, sest raadiost kuulsin, et pedofiilidega võitlemiseks on vaja muuta põhiseadust ja luua pedofiilide avalik register. Ega meie põhiseadus igas punktis vast tõesti täiesti ideaalne pole, aga põhiosas on ta siiski täiesti eeskujulik ja minu arust kipub iga inimene, kes meie põhiseadust muuta tahab, meie demokraatia kallale. Rääkija tõi saates näiteks USA, kus loodi register kõikidest pedofiilidest ja leiti, et kui nii demokraatlik maa kui USA, seda tegi, siis on too lahendus ka meile parim. USA on riik, kus elab umbes 305 miljonit inimest. Eesti on riik, kus me armastame rääkida, et kõik tunnevad üksteist, või õigemini, et alati leiab kõigiga mingi ühise tuttava. Seega ei peaks meil olema  üksikisikute häbiposti tõmbamisel päris samad alused kui USA-l. Meie peaks ka kuidagi teisiti hakkama saama.

Kõigepealt tahaks üle korrata väite, et praegusel hetkel ei osata pedofiiliat ravida ja seega on tegemist eriti raske probleemiga – raske nii haigele kui tema võimalikele ohvritele. Kuna haiget ravida ei saa, siis lahendus peaks peituma tema ohvrites. Praeguse keisi ohvrid olid väikesed poisid, kellel sisuliselt puudusid vanemad või nende vanemad olid oma laste suhtes ükskõiksed või isegi vägivaldsed. Haige sai ohvritega kontakti, kuna pakkus alguses neile lastele seda, mida normaalsel juhul pakuvad lapsele tema pärisvanemad. Ning kuna ta polnud nende vanem, siis oma pakkumise vastutasuna tahtis ta lastelt seksi. Päris lapsevanem hoolitseb ja armastab oma lapsi ilma vastutasu nõudmata. Ehk need lapsevanemad, kes oma lastega tegelevad ja neile piisavalt tähelepanu ja armastust pakuvad, ei peaks selliste pedofiilide rünnakuid oma lapsele kartma.

Eelmises postituses oli mul viide ühele koolitööle, kus oli kirjeldatud erinevaid pedofiile. Ning nagu sealt võis lugeda, siis neid pedofiile, kes täiesti juhusliku lapse valivad ja teda vägistavad, on kaduv vähemus. Paar postitust tagasi kirjutasin sellest, et Eestis tahetakse laste eest pensionilisa anda ja ka sellest, et Eesti ühiskonnas on suhtumine lastesse üldiselt kuidagi imelik. Laste saamisesse suhtutakse otsekui mingisse töösse, mida tehakse riigi jaoks ja vabandusega, et kui me kõik endale kolme last ei tee, siis sureb rahvus välja. Ajakirjanduses on käsitletud ka juhtumeid, kus lapsi tehakse selleks, et saab riigilt laste toetuseks raha. Meie vanemapalga korraldus on otsene näide sellest, et kõik lapsed ei ole võrdsed, sest vanemapalga suurus sõltub vanema poolt eelnevalt teenitud palgast ja suuremapalgalised peavad maksma laene ja liisinguid, aga vaesemad on harjunud, et palga eest saab ainult süüa ja elektrit maksta. Ehk meil on juba seadustes kirjas, et on vähemväärtuslikke lapsi ja rohkemväärtuslikke lapsi. Laps nagu poleski omaette isiksus, vaid pigem mingi hinnatav ühik.

Praeguse keisi puhul on juhitud tähelepanu probleemile, et nüüd võib alata patoloogiline kahtlustamine kõikide inimeste suhtes, kes võõrastesse lastesse liiga hästi suhtuvad. Kuid tegelikult olen ma juba ammu mõelnud, et Eestis tegelikult on ikka päris vähe inimesi, kes lastesse üldiselt hästi suhtuks. Minu arust vihkavad väga paljud Eesti inimesed lapsi, sest lapsed teevad kõva häält, armastavad liiga palju ringi joosta ja üldse tõsistele vanainimestele närvidele käia. Toon näite elust. Mingi aasta tagasi tahtsin oma sünnipäeva pidada perekonnaga peenes restoranis. Panin telefoniteel kohad kinni ja läksime kohale. Administraator vaatas minu umbes 10-aastast last ja ütles, et nende restorani lapsega ei lubata. Põhjuseks oli, et lapsed segavad täiskasvanuid oma ringijooksmisega vms. Kuna ma jäin seisukohale, et mina tahan lapsega restorani, siis ma seda ka lõpuks sain (kui ülemus oli kohale kutsutud) ja minu pisike preili ei jooksnud kiharate lehvides ja indiaanihüüetega ümber laudade ja tal polnud see mõtteski. Kusjuures selles restoranis ei tantsitud, ega suitsetatud, seega ei saanud seal ka lapsele mingit amoraalset vms mõju olla. Ehk minu arvates oli põhjendus, et lapsi restorani ei lubata, see, et lapsi lihtsalt vihatakse.

Näited võiks veel leida. Näiteks koolivägivald. Täiesti tõsimeeli on Eestis plaan ja ka tegutsetakse ses suunas, et kooliõpetajatele anda umbes nagu politseiniku õiguseid, et ülekäte läinud lapsi ohjeldada. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt on õpetajate poolt tehtav psüühiline vägivald otseses seoses õpilaste poolt sooritatud laste omavahelise kiusamisega. Kuid meil pole isegi arutatud teemat, et ka mõned õpetajad võivad õpilastevahelise koolivägivalla põhjustajateks olla. Pigem räägitakse kuidas õpilased tunnevad end karistamatult, käituvad nagu loomakari ja õpetaja elab pidevas hirmus vms. Minu ajal said profid õpetajad peale oma aine väga hea esitlemise, hakkama ka klassi taltsutamisega. Need õpetajad, kes oma ainet väga hästi ei teadnud, olid ebakindlad ja ebakindlus viib igasugustesse jamadesse.

Nii, nüüd on juba postitus väga pikaks läinud ja ma pole ikka veel kõike öelnud, mida tahaks. Aga põhipoint on ikkagi see, et pedofiilide ohvriks langevad kõige tõenäolisemalt lapsed, kes kodunt piisavalt armastust ei saa. Ning armastus on omakasupüüdmatu tunne, mida ei peaks seksiga või rahaga segamini ajama. Ka võõrastesse lastesse peaks hästi suhtuma, siis ei ole pedofiilidel võimalust armastust ja seksi samaaegselt saada. Ning veel ka see, et lapsed on täiesti normaalsed inimesed ka siis, kui nad kõvasti karjudes ringi jooksevad. Lastel lihtsalt on rohkem energiat kui rahateenimisele pühendunud täiskasvanutel.

2 thoughts on “Kas Eesti ühiskond soodustab pedofiiliat?

  1. kiilike 2. detsember 2009, 16:36

    Eks selle lapse armastamisega on nii nagu armastusega ikka, seda ei saa vägisi peale sundida. Miks meil armastusest vajaka jääb, mina vastata ei oska. Olen nõus, et meie, kes me räägime pereväärtustest, peaksime sagedamini mõtlema sellele, kuidas me igapäevaselt laste suhtes käitume. Mulle meeldib Ameerika süsteem, kus lastega võid igal ajal igasse restorani minna. Veelgi enam, lastele antakse ette lastemenüü koos mingi käelise tegevusega, et ooteaega sisustada. Mõni restoran laseb lapsel ise oma toitu valmistada. Me oleme siiski ju kliendid, kes raha sisse toovad:)Inglismaal jällegi ei lastud meid lastega igasse restorani, vaid ainult sinna, kus oli seinaga eraldatud ruum (nagu suitsetajatele). Aga mis puutub pedofiiliasse, siis mul poleks midagi nimekirjade vastu. Meil on neisse liiga leebe suhtumine. Mis on saanud nendest, kes vahele on jäänud? Tegutsevad edasi, arvates endiselt, et teevad armastusest puudust kannatavatele lastele head?

    Like

  2. Manjana 2. detsember 2009, 17:45

    meil odavamates kohtades on ka tihtipeale lastemenüüd ja joonistamise asjad. see oli mingi überkallis koht. ega restoranides eriti lastega pered söömas käia ei saagi, sest see on liiga kallis. paljudel eesti peredel on üldse raha pidevalt väljas söömas käia? mujal euroopas on õhtul väljas söömine tavaline, meie sööme pigem kodus.nende nimekirjadega on see, et ilmselt loevad ja oskavad neid nimekirju leida pigem see osa inimestest, kes oma laste eest ka hoolitsevad. tänavalapsed on ikka hooletuses. siin tuleks kaaluda hulka muid poolt ja vastuargumente. näiteks sedasama, et järgmisena tehakse nimekiri varastest, et neil saaks kõik silma peal hoida jne. tekib vaikselt jälitamisühiskond, mille järgmine aste võib vabalt omakohus olla. kas aga nimekiri ka kuritegusid ära hoiab, on kaheldava väärtusega. karistamine on demokraatlikus riigis riigi õigus, mitte igaühe huvi.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: