Magamistuba meenutab laohoonet

Blogi hakkab täiega käest ära minema. Nüüd ma peaks lauamängudest kirjutama, sest mul on magamistuba neid servani täis. Voodisse õnneks veel saab ilma jalaluid murdmata. Kõik sai alguse … tegelt sai kõik juba ammu alguse. Mees tutvus internetis mingite lauamänguhulludega ja me sõitsime neid teise Eesti serva vaatama. Muidugi mitte aint vaatama, mängisime ikka ka. Ohjeldamatult, terve nädalavahetuse. Ja peale hulga uute ja huvitavate tuttavate sai 2/3 perest külge haiguse “mina pean kogu aeg lauamänge mängida saama!” Mina vist pole eriti mänguhimuline, sest ma mängin küll, aga mitte üle kahe mängu järjest ja kindlasti mitte üle 12 tunni järjest.

Aga haigus läks aina hullemaks. Eelmisel aastal tehti Tallinna Tartu maanteele Ludo lauamängupood. Peale poe pandi veel ka klubi tööle ja sellest hetkest alates veetis mu pere aega seal ja hankis veel hulgaliselt endasuguseid lauamänguhulle tuttavaid. Kuid haiguse kulminatsiooniks kujunes november, kui mu teinepool otsustas sõpradega veel ka oma lauamängupoe püsti panna. Viimastel nädalatel olen ma kohtunud igasugu kulleritega, kes meile kaste tuppa tassivad ja need mängud tuleb veel ka läbi mängida! Aga pood avati sel nädalal aadressil http://www.lauamangud.ee/. Eripära muude internetipoodidega võrreldes on see, et Eesti piires saatekulusid ostjal ei ole. Noh, ja mul tuli mõte. Ma olen neist mängudest läbi mänginud kaks mängu. Kui keegi tahaks Tallinnas noid mänge osta, siis ma võin neile kesklinna piires kullerit mängida. Pisut hull ettepanek küll, arvestades, et mu fännkluubid on kärerahvuslaste ridades, aga äkki nad ei olegi päriselt nii hirmsad, nagu kommentaarides tundub?

Mõlemad mängud on toodetud Saksas ja varustatud eestikeelsete reeglitega. Mõlema läbimängimiseks läheb per mäng tunni ringis aega. Täringuid ja õnnemomenti mängudes pole. Ainult puhas mängijavõimekus. Esimene on 1001 karavani. Tolle mängu ma kaotasin. Võitmiseks peab suutma oma tegevusi ette planeerida. Sa pead oma karavaniga kõrbest leidma lendava vaiba, võlulambi ja amuleti. Aga kõrbes pead sa nii käima, et su kaamelid janusse ei jää ja vargad su kaupa ära ei varasta. Pealegi võivad teised mängijad džinni abil kõrbes tükke ära liigutada. Kõrbes on tükid tagurpidi ja natuke meenutab see memoriini, kus sa pead tükkide asukohti meeles hoidma. Tuli välja, et mul polegi eriti palju sellist mälumahtu. Eriti veel, kui teised aina tükkide asukohti muudavad. Iga kolme sammu järgi tahavad kaamelid juua ja nii mu kaamel ära surigi …

Teise mängu tegevus toimub Ameerikas indiaanlastega: Tuulte jõgi. Kui ma seda teist korda mängiks, siis ma oleks ilmselt targem, aga esimesel korral vihastasin oma mehe peale ja jäin eelviimaseks. Vihastasin sellepärast, et ka seal mängus on käkikeeramiseks palju meeldivaid võimalusi. Mängulaual on väikesed puust piisonid ja indiaanlased (kes on mängijad) liigutavad neid piisoneid ja ehitavad oma telke ehk tipisid. Kogu elu liigub laua ühest servast teise ja need telgid, mis lõppu välja jõuavad, on võitnud. Igal mängijal on oma värvi telgid. Iga telgi ära toitmiseks peab seal kõrval piison olema. Kui piisonid lõppu jõuavad, jooksevad nad minema, aga telgid nii kiiresti liikuda ei jõua. Mahajäänud telgid …. pudenevad maakaardilt. Eriti jama, kui külalislahkele indiaanlasele tuleb veel sõber oma telgiga külla, siis on veel suurem võimalus nälga surra. Piisonite endale meelitamine tundub kah indiaanlastel popp ja noortepärane olevat. Igatahes oli täitsa pingeline mäng ja sobib neile, kes teiste peale ei vihasta ja omi käike ratsionaliseerida oskavad.

Vot siuksed lood. Keda huvitab minu magamistoa tühjendamine ühest neist kahest mängust, on oodatud. Maksekorraldusele võib märksõnana lisada “Manjana” ja kui sobib mängu Tallinna kesklinnas kätte saada, olen ma käpp.

PS! Pildil kujutatud mängu lauamangud.ee poes müügis pole. Poes olevatest mängudest olen ikka rohkemaid mänginud, aga neid pole nii mitmeid kastitäisi mul jalus ees.

%d bloggers like this: