Keelekasutus näitab sinu positsiooni …

Pau võõraid inimesiHommikul oli mul plaanis teha üks õiendav postitus, mis arutleks teemal, et kes on poliitik ja kes mitte, aga ma ei viitsinud. Igaks juhuks siiski mainin, et mina ei ole poliitik, mitte ühegi tunnuse järgi ei ole. Peamiselt olen ma aktiivne kodanik, seejärel politoloog ja viimases järjekorras ekspoliitik. Nii, sellega on nüüd korras ja võib asuda keele kallale. Kirjalikult. Ehk ma teen veel ühe postituse keelekasutuse kohta ja seekord vaatepunktist, kuidas muud keeled on eesti keelele mõju avaldanud ja kuidas keelekasutus sotsiaalses plaanis paistab.

Kuna inglise keelt räägitakse mitme riigi ametliku keelena, siis on ta ka reguleerimata. Mis ei tähenda, et keelekasutuse kallal ei toimuks ühiskondlikku kriitikat ja vahetegemist. Kunagi vestlesin mingis Tallinna baaris ühe Inglismaa tüübiga, kes ütles mulle, et ma peaksin oma inglise keelt pisut jälgima, kuna see jätab mulje, et mul on madal sotsiaalne staatus. Pärast seda olen tol teemal rohkem mõelnud. Võimalik, et muudes ingliskeelsetes riikides pole keele järgi vahetegemised nii märgatavad, aga kuna Inglismaa on korralikult väljaarenenud klassiühiskonnaga, siis saab seal tõepoolest nii aktsendi kui keelekasutuse järgi inimese kuuluvust määrata. Kui ma kunagi Londonis käisin, suhtlesin seal peamiselt keskklassi inimestega, kes töötasid küll spetsialisti, aga mitte juhtidena. Õppisin nendega sellist inglise keelt rääkima, mis mu Eesti sõbranna täiega välja vihastas: “sõin ära” kõik sõnalõpud ja seda ikka vähemalt 4-5 viimast tähte. Teine näide ka: mul on üks tuttav hollandlane, kes oli õppinud inglise keele õpetajaks ja käis spetsiaalselt Inglismaal oksfordi aktsenti õppimas. Tolle juurde “tähtede söömine” küll ei kuulu.

Põhimõtteliselt võiks ju ka eesti keele puhul igasuguse reeglistiku ja kohustuslikkuse ära jätta, kuid siis oleks ka lihtsam vahet teha, kes on päriselt haritud ja kes mitte. Kuna meid on aga vähe ja kõrghariduses keeleõpe ei pruugi väljaspool filolooge eriti toimuda, siis on mugavam, kui reeglid on olemas.

Kõigepealt suurtähtede kasutamisest. Saksa keeles on lihtne: kõik nimisõnad on suure tähega. Inglise keeles kirjutatakse neid aga suht suvaliselt. Las kirjutavad, kui soovivad, aga mulle käib närvidele, kui keegi võtab kätte ja kirjutab eesti keeles näiteks pealkirjas kõik sõnad suure algustähega. Seda on kehv lugeda. Kui kirjutada kõik sõnad (ka lause esimene sõna) väikese tähega, pole see sugugi nii häiriv ja ma ise kasutan sellist varianti ebaametlikus kirjapruugis pidevalt. Kuid ainult ebaametlikus. Näiteks blogida ma üritan reeglitekohaselt. Internet on suurtähtede teemal ka uusi nn. sotsiaalseid reegleid loonud. Kui kirjutada terve sõna suurtähtedega, siis tähendab see karjumist ja karjumine on üldjuhul ebaviisakas. Teine reegel on vähem levinud. Kõik teavad, et inimese nime algustäht on suur. Kuid kui kirjutada normaalsete reeglite järgi ja jätta inimese nimi väikeste algustähtedega, tähendab see austuse puudumist. Tähendus tuleneb reeglist, et viisakas kirjas kirjutatakse lause keskel asesõnaline pöördumine suure tähega (Soovin Sulle midagi öelda).

Viimane tähelepanek läheb paljuvaieldud teemasse, et kas eestlased peaks eesti keeles võõraid inimesi sinatama või teietama. Minu arust on too teema puhtalt inglise keele mõju tulemus. Nimelt puudub inglise keeles viisakusvormel “Teie”. Ausaltöeldes tekitab see mulle päris suuri probleeme: ma ei suuda endast vanemaid ja/või võõraid inimesi sinatada. See on sisse kasvanud. Mul on olnud mitmeid vestlusi, kus mulle tuletatakse meelde, et me võiksime sinatada. Aga ma ei saa, kui ma ei taju, et ma tolle inimesega piisavalt lähedane oleks. Internetis on natuke lihtsam – sinatamine tuleb lihtsamalt, sest ei taju inimest nii isiklikult ja üldjuhul võõrastega ei suhtlegi.

Aga tagasi selle sinatamise keeltepaabli küsimuse juurde. Nendest keeltest, mida mina olen õppinud, puudub viisakusvormel ainult inglise keeles. Hispaania keeles (mida ma olen väga vähe õppinud) on viisakusvormeleid karjakaupa – vastavalt kõnetatava soole ja arvukusele. Pole aimugi kuidas neid tänapäeval kõnekeeles ja erinevates riikides kasutatakse, aga need on olemas. Saksa- ja vene keeles on täpselt sama variant, mis eesti keeleski – öeldakse üksikisikule “Teie” ja tegusõna tuleb järgi samas pöördes. Võimalik, et teietamine on mingi kodanlik igand, aga minu arust on normaalne, kui suhtlemisel on vahe, et kas ma räägin sõbra või võõraga. Umbes sama, et võõraid inimesi pole viisakas tunnustavalt õlale patsutada või muud moodi füüsilist kontakti luua (kui just mingeid “plaane” pole). Kuna teietamine ja sinatamine ei sõltu sellest, kas ma räägin endast sotsiaalselt kõrgemal või madalamal positsioonil oleva inimesega, siis ei tohiks see kodanlik igand olla, vaid pigem viisakusreegel.

Aga minu arust on täielik igand kasutada inimese nime ees täiendeid “proua”, “preili”, “härra.” Esiteks on see ebavõrdne, kuna vallalise mehe kohta pole eraldi väljendit ning naiste puhul on jälle probleem, et kunagi ju ei tea, kas ta on abielus või mitte. Ning mis tähtsust see omab, kas keegi on abielus või mitte? Pole teiste asi! Kui keegi mind prouatab, siis ma automaatselt pean seda solvanguks, sest minu arust on pouad need, kes lilledega kübaraid kannavad ning “uih” ja “aih” kiljuvad. Ametlikus plaanis olen ma üleüldse vallasemast preili. Ehk igasugune pouatamine ja härratamine on liiga isiklik teema ja seotud asjaoludega, mis ei puutu teistesse.

Ok, seekord siis siuke hiigelpikk keelepostitus, mis pigem sotsiaaltemaatikasse ronib. Tänud kõigile, kes lõpuni viitsisid lugeda🙂

25 thoughts on “Keelekasutus näitab sinu positsiooni …

  1. Telc 8. detsember 2009, 21:43

    Ema on igal juhul proua. On kasutusel olnud ka möiste noorhärra.Küllalt leidub olukordi, kus säärased viisakusvormelid on elementaarsed. Olen tänulik oma vanavanematele, kes mind absoluutse ja üldise seltsimees-pöördumise stiilist eemal hoidsid ning pisut, kahjuks töesti vaid pisut oma igapäevast ja sundimatut viisakust ning etiketti edasi andsid. Nagu kadunud vanaisa armastas ütelda – fraki kandmist öpitakse kolm pölvkonda.

    Like

  2. ahjualune 8. detsember 2009, 22:22

    Vaevalt on olemas üldse mõni eluvaldkond, mis otsapidi sotsiaalne ei oleks. Keel on seda kohe iseäranis. Miks, seda Sa õigupoolest juba kirjutasid, proua Sirje. ;-)Prouatamisest niipalju veel, et sakslastel on kombeks öelda proua kõigi daamide kohta, kelle vanus võiks olla 20+. Umbes nii, et selles vanuses võiks ju juba rahulikult abielus olla, kui seda vajalikuks peetakse, tegelik perekonnaseis on igaühe enda asi.Ja kui prouatatav peab vajalikuks rõhutada, et ta tegelikult on preili, siis ta täpsustab ja teatab oma vastavasisulisest soovist. Nõnda on piir veetud perekonnaseisult hoopis vanusele, täiskasvanud olekule.

    Like

  3. Tatsutahime 8. detsember 2009, 22:26

    Minu arvates on proua alati lubatav vàljend. Et on hàrra ja proua ja siis umbes su tytrevanustele yteldakse preili ja nii kuuesed on noored daamid ;)Aga minu arvates ei ole hàrra ja proua kodanlik igand – just sellepàrast, et kòik on vòrdselt hàrrad ja prouad, mitte sellepàrast, et neil on mingi sotsiaalne staatus. Kunagi see oli jah vahettegemise asi, aga praegu enam ei ole ning mingi viisakuspòòrdumisviis vòiks ikka olla. Et kui seltsimees ei sobi – eesti keeles on see halb ka sòna ka kuna viitab yhele soole, (compagno nàiteks mulle meeldib palju enam, aga selle tàhendus on ka palju laiem) – siis olgu hàrra ja proua, mis on juba keeles olemas. Noh, minu arvates on siiski kuidagi viisakam, kui yteldakse proua Mets kui lihtsalt Mets….Aga omavanuseid inimesi mulle kyll teietada ei meeldi vòi neid, kellega on yhine asi ajada, yliòpilasi nàiteks vòi òppejòude. Viimaste puhul ainult see erand, et kui tòesti on 19. sajandi maneerides professor preili ytleb, siis see mind ei hàiri yldse ja temale ei ytle ka lyhendatult prof vòi eesnime kasutades vaid ikka tiitlitpidi. Mis mulle ei meeldi muidu on just muid tiitleidpidi kònetamine "advokaat" vms, ònneks see veel eestis eriti levinud ei ole.

    Like

  4. Manjana 8. detsember 2009, 23:02

    ahjualune. tegelt mul oli plaanis mingeid õigekirjareegleid linkida, aga too lehekülg millegipärast ei töötanud ja siis mul hakkas "sulg jooksma." minu tuttavad sakslased (kes on kõik eranditult eesti mõiste järgi äärmusvasakpoolsed), mind küll kunagi ei prouatanud ega preilitanud pole. ja nad kõik teavad, et mul on laps ja mees ja kui igivana ma olen.oudekki, kui hädasti on vaja mulle tiitlit lisada, siis "seltsimees" sobib mulle sinu poolt küll :)nagu ma aru saan, siis prouatamise põhiline "põhjus" on emadus. Seega on see vajalik ainult siis, kui räägitakse mingitest lastega seotud asjadest. sel juhul võiks ju lihtsalt "ema" öelda. kuigi ma ei kujuta ette, kellele peale minu lapse sõprade, lapse eostaja ja lapse enda võiks see korda minna, et ma sünnitanud olen. nojah, günekoloog ka loomulikult. pole kellegi teise asi, kas ma olen sünnitanud või päris süütu. see on minu intiimküsimus.tiitlite lisamine on mu arust ikkagi mingi soov inimesi (antud hetkel siis ainult naisi, kuna mehed on ju kõik ühtemoodi härrad) mingite "saavutuste" järgi lahtertada. eriti piinlikuks läheb asi siis, kui mõni naine, kes ühiskondlike konservatiivsete normide järgi peaks juba ema olema, seda millegipärast pole ja siis oma soliidses vanuses palub end preiliks kutsuda. kõik kutsuvadki (olles siis enda arust "viisakad"), samas peavad ta selja taga peenikest naeru, et näe kus hull eit, keegi teda panna ei taha või on ta hoopis aher?

    Like

  5. Anonymous 9. detsember 2009, 00:51

    Kusjuures inglise keeles on Teie täiesti olemas. Sõna "You" tähendabki Teie. Seega on viisakusega lausa nii kaugele mindud, et sõna Sina on keelest täiesti kadunud.

    Like

  6. Andres 9. detsember 2009, 02:27

    saksakeelsetes maades topitakse ka päris palju "doktorit" nimedele ette — isegi mitteametlikus suhtlemises ja olenemata sellest, mis doktoriga täpselt tegemist.a ma jäin selle "seltsimehe" peale mõtlema, et te võiksite ju siis nimetada teineteist "seltsinaisteks", siis peaksid ju mõlemad rahul olema🙂

    Like

  7. Tqnis 9. detsember 2009, 07:21

    Selle koha pealt on venelastel oluliselt lihtsam. Neil on selline variant, nagu ees- ja isanime kasutamine. Iseenesest kah muidugi ebavõrdne (et miks mitte emanimi?), aga kui see kõrvale jätta, siis väga mugav. Viisakas, lugupidav, aga mitte lipitsev või liialt formaalne.Ega see härra-proua-preili eesti keeles eriti hästi (taas)kohanenud ei ole. Tiitlite kasutamine on üldse moest maas, äärmisel juhul veel professor see või teine. Omal ajal oli doktorikraadi äramärkimine üsna tavaline, ka väljaspool akadeemilist peret, aga see läks vist koos ühe teatava kosmilise füüsika ja riigiteaduste kahekordse doktoriga koos ajalukku…

    Like

  8. Tatsutahime 9. detsember 2009, 10:13

    Nojah, mina olen Itaalias tegelikult tavaliselt signorina ja inglisekeelsetes maades tavaliselt miss kuigi mònikord on ka madam sattunud, signora harvem, siis kui minu vanust ei ole nàha (telefon) vòi kui eriti viisakas yritatakse olla. Kuidas Eestis pòòrdutakse tànaval inimese poole, kelle nime sa ei tea? Kuidas kassapidaja pòòrdub, kui sa poest àra làhed ja midagi maha unustad? ààrmus- ja vàhemààrmusvasakpoolsetele olen loomulikult compagna ja seda hea meelega, minu poolest vòivad tànaval ka nii ytelda – ja mònikord yteldaksegi.Manjana, eks siis jàrgmine kord, kui làheb sind ajaleheartiklis mainimiseks, oled seltsimees Manjana😛 Aga pàriselt ka, kui oled nàiteks televàitluses, siis minu arvates on ebaviisakas ytelda "Laar, kas te arvate tòesti" vòi "Laar, sa siis arevad, et"… Ikkagi "hàrra Laar" vòi minupoolest ka seltsimees Laar (aga minule Laar kyll miski seltsimees ei ole, seega parem ikka hàrra).Aga ajalooliselt ei ole proua mitte ema vaid abielunaine, sest see tàhendas, et sa olid iseseisva yksuse majandusjuht ja hàrra oli siis poliitiline juht🙂

    Like

  9. Manjana 9. detsember 2009, 10:37

    kui ajalehes mainitakse, siis ikka harva mingit prouatamist toimub. vähemalt ma pole märganud. aeg-ajalt tundub, et kui mingit härrat või prouat ajakirjanduses nimele lisatakse, siis on see pigem mingi sellise varjundiga, et demoda härra poliitiku kaugust rahvast. "Ja mida härra Laar selle peale ütleks?"oudekki, ma ei rääkinud sellest, et kuidas tänaval müüja sind kõnetab. "järgmine, palun" on täitsa okei🙂 või siis lihtsalt asesõnaga "ja, Teile, palun?" ma rääkisin nimele lisanduvast tiitlist. sind võib kah varsti doktoriks kutsuda :)? see on iseenesest ju kena küll. see -naine, -mees liited mind otseselt ei sega. olin hea meelega esimees, olen sama hea meelega seltsimees🙂 aga seda siiski omade ringis. igal muul juhul on see Eestis puhas pilkamine.

    Like

  10. Tank 9. detsember 2009, 13:16

    Manjana, miks sa arvad, et prouatamise põhiline põhjus on emadus? minu arust on see Eestis ikka vanusega seotud. Näiteks pöördutakse tänapäeval eaka daami poole sõnaga proua ka siis kui on teada on vallaline ja lastetu. Samuti pole ma kunagi näinud, et keegi lapsega noort naist prouataks, kui ta on ikka tõesti noor (no nii 20 aastane). Meenus seda teemat lugedes, et sõjaväes olles valmistas tõsiseid probleeme ühe naisohvitseri poole pöördumine. Teatud rituaalsete ja tõsiste tseremooniate puhul oli alatasa kartus, et ei suuda naeru tagasi hoida kui pean teda preili leitnantiks nimetama.

    Like

  11. Tatsutahime 9. detsember 2009, 13:30

    Järgmine, palun on üks asi, aga ütleme, et sa jätad oma tagasisaadava raha maha ja hakkad ära minema, siis kuidas sind tagasi kutsutakse, nii, et sa aru saaksid, et sinuga kõneldakse.Kuigi, ega "järgmine, palun" mulle ka ei meeldi, see jätab konveierliku mulje, ma ei ole siis isik vaid mingi pulgake. "Palun teile, proua" on palju isiklikum ja eeldab muidugi samalaadset vastust. Kõik need härrad ja prouad on omal kohal ainult siis, kui neid kasutatakse võrdselt kõigi kohta, et see ei tekitaks mingit klassivahet. Sellepärast mulle ei sobi absoluutselt, kui mind doktoriks kutsutakse ja ma ei luba seda teha. Noh, presidendi ja peaministri puhul ehk selline rõhutamine on omal kohal, sest need on vabalt valitavad ametikohad ja teoreetiliselt kõigile kättesaadavad. Kuigi lõpuks ikka, kui on vaja lugupidav olla, siis ütlen "härra president".Mulle hiljuti avas üks 3-4 aastane poiss ukse, kui ma seitsme kotiga tulin ja ütles "palun, preili" – mis eestis üteldaks?

    Like

  12. Manjana 9. detsember 2009, 13:35

    tank, mina ei arva. ma järeldasin seda kommide põhjal, et teised arvavad. mina prouatan aint siis kedagi, kui ma talle peenelt kehvasti tahan öelda.

    Like

  13. Manjana 9. detsember 2009, 13:45

    oudekki. kuidas Eestis öeldakse? kui mina saan kellegagi oma välisuksel kokku, siis ma ütlen lihtsalt "tere". kui talle on vaja ust lahti teha, siis ütlen "palun". kui ma temaga juttu tahan teha, siis on miljon võimalust. oleks eriimelik, kui ma ukse peal teen naabrist vanemale daamile ukse lahti ja ütlen "palun, proua!" minu jaoks nullib see ära võimaluse, et ma pärast temaga juttu saaks teha ja temalt kõik kohalikud külajutud välja pinnida :Doudekki, kui ma sulle (või mõnele teisele tuttavale) mingil põhjusel ütlen "proua" siis võid kindel olla, et ma olen kõnetatava tädi peale vihane ja tegelikult tahaks talle öelda "tead, käi õige p***sse"

    Like

  14. Tqnis 9. detsember 2009, 13:48

    Tatsutahime, kas Sa siis ei tea, et iga eestlase nimi on Kule? ;)Selle isikulise pöördumisega, nimelt just tundmatu inimese poole, sellega on probleemne küll. Kiire on enamasti ka, heal juhul saad aru, kas mehe või naise poole pöördud, aga kas peaks nüüd sõbralikult õlale patsutama ja Sina ütlema või oleks tarvis viisakamalt pöörduda ja mõnda viisakusvormelit kasutatada või kas daam on piisavalt vana, et teda preiliks nimetada või on ta nii noor, et teda tuleb prouaks kutsuda, no võta nüüd seda kiiruga kinni.Nii et pigem mitte "vabandage, preili!", vaid "eee, vabandage!". ;)Aga ilmselt on asi muidugi minus ja selles, et fraki kandmist tuleks veel paar põlve õppida.😉

    Like

  15. Tatsutahime 9. detsember 2009, 19:09

    heh, minu jaoks on kindel, et kui vanem härrasmees või naine mulle "preili" ütleb, siis on kohe kindel, et temaga jutule saab, sest viisakus viitab suhtlemissoovile ja -harjumusele. Ja üldiselt ka kui neile proua/härra ütelda siis ka, ning seda rahulikult ka Eestis (sest inimestele ikka meeldib, kui neist lugu peetakse). Teisest küljest, omavanusele teenindajale ma tahan küll sina ütelda ja tahaks, et tema mulle sina ütleks, sest me oleme täiesti võrdsed. Itaalias ma ei ürita, siin on see harva kombeks, aga Saksamaal oli suhteliselt ilmne, et nii sai toimitud. Saksamaa oli aga palju rohkem diferentseerunud ühiskond ka kui Itaalia, siin on see inimeste võrdsus palju sügavamalt sisse kodeeritud, seepärast ilmselt signore/signora/signorina on ka palju lihtsamad tulema.Kui ma tahan Eestis kedagi narritada, eks ma siis ütlen talle tiitlitpidi "Proua advokaat" näiteks olen ühele äärmiselt ebameeldivale majanaabrile ütelnud (nüüd ta kolis õnneks ära). Aga temaga muidugi ei saa üldse keegi jutule, peale tema klientide.

    Like

  16. Manjana 9. detsember 2009, 20:02

    tatsu. sa oskad itaalia keelt. itaalia ja hispaania keel on tsut sarnased. kas itaalia keeles on eraldi keeleline väljend Teie jaoks?Ma vaatasin nüüd oma hispaania keele õpikust järgi. Hispaania keeles on need väljendid "Usted" ainsuses ja "Ustedes" mitmuses. Tavaväljend "teie" kohta on hispaania keeles "vosotros". Muidugi on nende kõigi kohta veel ka naissoo jaoks eraldi. Antud väljendid hetkel oli meessoo kohta.See on hispaania keele algõpiku esimeses osas pealkirjaga "Cortesía", mis tähendab häid kombeid ehk viisakust. Selle kohta on vikis lausa mitmes keeles (aga mitte eesti keeles) artikkel Politeness.

    Like

  17. Tatsutahime 9. detsember 2009, 21:53

    Noh, itaalia keeles on Lei (ehk siis ainsuse kolmas pööre, sama mehe ja naise jaoks) viisakusvorm. Mussolinile see ei meeldinud, tema leidis, et ajalooliselt oleks õige vorm voi (siis mitmuse teine, nagu eestis). Fašistid kasutavad siiamaani (ja Eesti konsulaat kah teinekord, maeivõi. Võib-olla nad muidugi arvavad, et ma olen mitmuses). Ja signore/signora/signorina käivad loomulikult leiga kokku :)Tu ehk ainsuse teise vormi kasutamine näitab usaldust ühest küljest ning teatud määral võrdset positsiooni. Noh, professorid omavahel ütlevad näiteks "tu" – kuid ka mina olen sattunud seminarile, kus kõik "tu" ütlevad, ka üliõpilastega. Usalduseasi vist, see, et teeme mingit sama programmi. Väljaarvatud siis need professorid, kelle esivanemad olid juba siis Bolognas professorid kui see ülikool loodi, need on alati Lei. Need räägivad üleni danteaegset keelt ka, muidugi🙂 Noh ja üldiselt on inimesest kaugele näha, kas Lei või mitte. Naistel on ka lihtsam tu ütelda kui meestel, ma arvan.Mõtlesin järele, et samavanuse ja samast soost teenindajaga näiteks baaris ütlen ikkagi võimalikult palju tu, vähemalt siis kui vähemalt korra näinud oleme. Sest noh, me oleme ju lõpuks compagne, eks🙂 Kuigi, eks see sõltub poest/baarist ka, kui läheduseleorienteeritud pood on. Ja on baare, kus ei tule kõne allagi, et võiks mingit Lei-d kasutada.Telefonimüüjaga aga on näiteks raudselt Lei ja üldse kõige jäigemad viisakusväljendid (sest seal ei tea ju, kes ja kuidas, seega parem eksida liiga viisakaks kui vastupidi). Ühesõnaga, kui kahtlus on, siis on Lei, igaks juhuks. Eestis kui kahtlus on, siis ma ka vist keerutan läbi kolmanda isiku ja väldin üldse otsest pöördumist.

    Like

  18. Taliesin 9. detsember 2009, 21:58

    Eks see härra-proua-preili värk sõltu ilmselt keelest-kultuurist. Eesti keeles ehk on ehk tegu sellega, et ajaloolistel põhjustel omandab "härra" vähemasti minu jaoks pisut "mõisahärra"/"saksa"/"isanda" tähendusvarjundi. Et ju ta ikka mingi saks kõrgel-kaugel ole – tundub tavaolukorras pisut arhailine ja kunstlik. Härra tähendab ikkagi ka isandat, aadlikku.Samas, Prantsusmaal tundub jälle kaunis normaalne monsieur/madame/mademoiselle ütelda – eelkõige seepärast, et teised teevad ka nii. Õppejõu poole pöördutakse ikka "excusez-moi, monsieur/madame,…" – ja noh, igas riigis omad kombed, hakkasin minagi sääraseid pöördumisi kasutama, et mitte liig ebaviisakana näida. Eesti keeles samas on täiesti võimalik lugupidamisega kellegi poole pöörduda ilma härra/proua/preili ütlemata. Et siis seda härratamist-prouatamist ei saa kultuuritaustast lahus ka vaadata – viisakusreeglid võivad eri kultuurides erinevad olla.

    Like

  19. Manjana 9. detsember 2009, 22:41

    Ehh, hiline kellaaeg on hea🙂 igatahes hakkab jutt jõudma sinna, mida ma mõtlesin. inimesed kasutavad viisakusvorme, aga nad teevad seda vastavalt sellele millises seltskonnas nad liiguvad ja kuidas nad tajuvad, et oleks sobiv väljenduda. kõik ei taju sotsiaalseid norme ühtemoodi ja kõik ei allu sotsiaalsele survele ühtemoodi. inimene on ühiskonnas sõltuvuses sellest, millises seltskonnas ta suhtleb ja kuivõrd hästi ta sellesse seltskonda sulanduda suudab või oskab. alati on inimesi, kes ei viitsi või ei hooli sellest, et nad kuuluvad mingisse sotsiaalsesse gruppi ja kui nad nad üritavad suhelda teise grupiga oma reeglite järgi, siis viisakuse reeglite järgi neid küll kuulatakse ära, aga ei võeta kui täisväärtuslikku. ja lihtsamalt. kasutades sõna "proua" seltskonnas, kus seda põlatakse, siis viisakal juhul kuulatakse sind ära, aga sa oled võõras. jättes kasutamata sõna "proua" seltskonnas, kus see on kasutusel, oled sa küll ära kuulatud, aga mitte omaks võetud.

    Like

  20. ahjualune 10. detsember 2009, 00:47

    Iseäranis tiitlilembesed on austerlased. Kõik, mis olemas, on seal maal heaks toonis ka üles lugeda. Ja teaduskraad on nime lahutamatu osa, kantakse ka passi ja iskutunnistusele.Ise ma prouat-preilit teatud olukorras ikka kasutan. Aga jään väga nõusse sellega, mida oma viimases repliigis ütled – sõltub ikka kohast, seltskonnast ja olukorrast.Küll on hr. ja pr. minu keeli rohkem vahetu pöördumise vahendid. Kedagi, keda kohal ei viibi, nö selja taga härratamast või prouatamast keel otsekui tõrguks või kaasneb sellega siis tõesti ka irooniline varjund. Võõrama inimese puhul saab sel juhul ju alati kasutada täisnime.Nii härratamine kui prouatamine tähendavad mulle automaatselt teietamist.Sinatamise suhtes kipun üldse olema konservatiivsepoolne. Eestis maad võtnud laussinatamine, eriti mõnes raadio- ja telejaamas tavaks olev helistajate või saatekülaliste sinatamine häirib mind, tundub kuidagi lämmatavalt ja kleepuvalt familiaarne (iseasi, kui inimesed on eelnevalt tuttavad).On ka inimesi, kellele ma ei tahakski sina öelda.Mul on olnud näiteks raske minna autoga töökotta ja öelda: "Kuule, ole hea ja tee mul see asi siin korda!" Aga elu on õpetanud, et nii öeldes asi saabki kiiresti korda ja muud moodi vaadatakse mind arusaamatu näoga nagu tulnukat.Enam-vähem omaealisi ja inimesi, kellega mul on samad asjad ajada, samuti internetivestlejaid saan ma üsna kergelt sinatatud. Ka võõraid, kes viibivad seltskonnas, kus ma enamust inimesi juba eelnevalt tunnen ning sinatan.Oma tudengeid ma aga teietan. Respektist, mitte üleolekust. Neile automaatselt sina öelda tähendaks minu meelest neid mingiks familiaarsuseks kohustada, mida nad üldse ei pruugi vajada-soovida. Mul ei oleks iseenesest midagi sinatamise vastu, aga seda ainult juhul, kui ka nemad mind sinatavad. Ja veel – on asju, mida teietades on hoopis kergem öelda.Üldiselt kipub nii olema, et daamidele ja endast vanematele inimestele ma ütlen teie. Neil on ka minu silmis voli mind esimesena sinatada. Kui nad nii teevad, vastan samaga.Mul on juba aastaid üks väga hea sõber, kellega me teineteist teietame ja ilmselt jäämegi teietama. Kord sellest kõneldes rääkis too daam, et on kunagi pidanud Luxemburgis jaamarestorani ja olnud sunnitud sinatama iga viimast lakkekrantsi, keda kõrtsist välja tuli visata. Seepärast on teietamine tema jaoks eeskätt lugupidamise märk ja ta eelistaks sõpradega selle juurde jääda.Loomulikult ma respekteerin tema soovi. Ja meie sõprust ei ole see mingil moel kahjustanud.

    Like

  21. Tqnis 10. detsember 2009, 10:03

    Kolm omavahel seostamata mõtet veel härratamise ja teietamise koha pealt.Esiteks see vana hea lause: Härra, selline härra, nagu Teie, härra, pole kellegi härra, härra!Teiseks meenub mulle üks akadeemilistes ringkondades omal ajal üsna tuntud daam, kes oli kõigi oma minijate ja väimeestega raudselt teie peal. Kui talt põhjust küsiti, siis olla ta vastanud, et nii ei lähe me tülli.Kolmandaks üks minu kunagine töökoht, kus üldiselt oli kõigil, vanusest ja soost hoolimata, kombeks üksteist sinatada. Aga oli üks erand, ühele daami sinatamine oli lihtsalt täiesti mõeldamatu.

    Like

  22. Franz 11. detsember 2009, 12:37

    "kas eestlased peaks eesti keeles võõraid inimesi sinatama või teietama. Minu arust on too teema puhtalt inglise keele mõju tulemus"Ei ole puhtalt inglise keele mõju tulemus. Siin on suurematki mõju avaldanud Soomes ja Rootsis levinud laussinatamise komme.

    Like

  23. Tatsutahime 11. detsember 2009, 16:21

    Taliesin – itaalias ka veel 1920tel tähendas "signore" isandat, mõisahärrat, krahvi jne jne. Oli mõeldamatu, et talupojale signore üteldakse (analoogiline ilmselt ka prantsusmaal). Läbi aga paljude tsiviilühiskonna võitluste (ja ka tänu kommunistidele/sotsialistidele) muutus kuuekümnendateks signore lihtsalt viisakusterminiks. Kõigile ühtemoodi. Mis muidugi tähendab täpselt seda, et need, kes üritavad ennast "paremana" näidata, kleebivad endale külge tiitleid "avvocato", "architetto", "cavaliere". Õnneks muidugi siin ei ole nii suuri üldisi keelekasutuse vahesid, kui Inglismaal näiteks, me just mingi aeg tagasi mõtlesime, et Itaalias ei ole viisakus väikekodanlik nähtus ja keelekasutuse järgi tunneb ära küll paikkonna, aga mitte tingimata sotsiaalse klassi. Mul on tunne, et Eesti on kah sellest klassiühiskonnast praeguseks välja kasvanud, kus "härra" tähistab mõisahärrat või (väike)kodanlast ja on absoluutselt kasutatav üldterminina, kui teatud viisakusastet on vaja väljendada.Kuid üldises keelekasutuse osas ma arvan, et on nagu riietusegi osas: parem ülespoole eksida, kui allapoole. S.t "liiga viisakas" saab lõpuks ikka jutule, kui ta tahab, see tekitab tsipa ebakindlust, aga "ebaviisakas" tekitab ebameeldivust ja ei saa.Nojah, kommunistile muidugi ei ole vaja proua ütelda😀

    Like

  24. Franz 11. detsember 2009, 16:49

    Kurioosumina võiks mainida, et 1960ndatel aastatel püüti Eestis kõnetlussõnade "härra", "proua" ja "preili" asemel kasutusele võtta uusi sõnu. Üks selline sõna oli "naidu" (see vist tähendas "preili"). Aga inimesed ei võtnud neid sõnu omaks ning kasutusele need ei läinud.

    Like

  25. Manjana 11. detsember 2009, 17:11

    "naidu" kõlab ikka päris naljakalt😀 kuigi on täitsa eestistiilis sõna.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: