Keelekasutus näitab sinu positsiooni …

Hommikul oli mul plaanis teha üks õiendav postitus, mis arutleks teemal, et kes on poliitik ja kes mitte, aga ma ei viitsinud. Igaks juhuks siiski mainin, et mina ei ole poliitik, mitte ühegi tunnuse järgi ei ole. Peamiselt olen ma aktiivne kodanik, seejärel politoloog ja viimases järjekorras ekspoliitik. Nii, sellega on nüüd korras ja võib asuda keele kallale. Kirjalikult. Ehk ma teen veel ühe postituse keelekasutuse kohta ja seekord vaatepunktist, kuidas muud keeled on eesti keelele mõju avaldanud ja kuidas keelekasutus sotsiaalses plaanis paistab.

Kuna inglise keelt räägitakse mitme riigi ametliku keelena, siis on ta ka reguleerimata. Mis ei tähenda, et keelekasutuse kallal ei toimuks ühiskondlikku kriitikat ja vahetegemist. Kunagi vestlesin mingis Tallinna baaris ühe Inglismaa tüübiga, kes ütles mulle, et ma peaksin oma inglise keelt pisut jälgima, kuna see jätab mulje, et mul on madal sotsiaalne staatus. Pärast seda olen tol teemal rohkem mõelnud. Võimalik, et muudes ingliskeelsetes riikides pole keele järgi vahetegemised nii märgatavad, aga kuna Inglismaa on korralikult väljaarenenud klassiühiskonnaga, siis saab seal tõepoolest nii aktsendi kui keelekasutuse järgi inimese kuuluvust määrata. Kui ma kunagi Londonis käisin, suhtlesin seal peamiselt keskklassi inimestega, kes töötasid küll spetsialisti, aga mitte juhtidena. Õppisin nendega sellist inglise keelt rääkima, mis mu Eesti sõbranna täiega välja vihastas: “sõin ära” kõik sõnalõpud ja seda ikka vähemalt 4-5 viimast tähte. Teine näide ka: mul on üks tuttav hollandlane, kes oli õppinud inglise keele õpetajaks ja käis spetsiaalselt Inglismaal oksfordi aktsenti õppimas. Tolle juurde “tähtede söömine” küll ei kuulu.

Põhimõtteliselt võiks ju ka eesti keele puhul igasuguse reeglistiku ja kohustuslikkuse ära jätta, kuid siis oleks ka lihtsam vahet teha, kes on päriselt haritud ja kes mitte. Kuna meid on aga vähe ja kõrghariduses keeleõpe ei pruugi väljaspool filolooge eriti toimuda, siis on mugavam, kui reeglid on olemas.

Kõigepealt suurtähtede kasutamisest. Saksa keeles on lihtne: kõik nimisõnad on suure tähega. Inglise keeles kirjutatakse neid aga suht suvaliselt. Las kirjutavad, kui soovivad, aga mulle käib närvidele, kui keegi võtab kätte ja kirjutab eesti keeles näiteks pealkirjas kõik sõnad suure algustähega. Seda on kehv lugeda. Kui kirjutada kõik sõnad (ka lause esimene sõna) väikese tähega, pole see sugugi nii häiriv ja ma ise kasutan sellist varianti ebaametlikus kirjapruugis pidevalt. Kuid ainult ebaametlikus. Näiteks blogida ma üritan reeglitekohaselt. Internet on suurtähtede teemal ka uusi nn. sotsiaalseid reegleid loonud. Kui kirjutada terve sõna suurtähtedega, siis tähendab see karjumist ja karjumine on üldjuhul ebaviisakas. Teine reegel on vähem levinud. Kõik teavad, et inimese nime algustäht on suur. Kuid kui kirjutada normaalsete reeglite järgi ja jätta inimese nimi väikeste algustähtedega, tähendab see austuse puudumist. Tähendus tuleneb reeglist, et viisakas kirjas kirjutatakse lause keskel asesõnaline pöördumine suure tähega (Soovin Sulle midagi öelda).

Viimane tähelepanek läheb paljuvaieldud teemasse, et kas eestlased peaks eesti keeles võõraid inimesi sinatama või teietama. Minu arust on too teema puhtalt inglise keele mõju tulemus. Nimelt puudub inglise keeles viisakusvormel “Teie”. Ausaltöeldes tekitab see mulle päris suuri probleeme: ma ei suuda endast vanemaid ja/või võõraid inimesi sinatada. See on sisse kasvanud. Mul on olnud mitmeid vestlusi, kus mulle tuletatakse meelde, et me võiksime sinatada. Aga ma ei saa, kui ma ei taju, et ma tolle inimesega piisavalt lähedane oleks. Internetis on natuke lihtsam – sinatamine tuleb lihtsamalt, sest ei taju inimest nii isiklikult ja üldjuhul võõrastega ei suhtlegi.

Aga tagasi selle sinatamise keeltepaabli küsimuse juurde. Nendest keeltest, mida mina olen õppinud, puudub viisakusvormel ainult inglise keeles. Hispaania keeles (mida ma olen väga vähe õppinud) on viisakusvormeleid karjakaupa – vastavalt kõnetatava soole ja arvukusele. Pole aimugi kuidas neid tänapäeval kõnekeeles ja erinevates riikides kasutatakse, aga need on olemas. Saksa- ja vene keeles on täpselt sama variant, mis eesti keeleski – öeldakse üksikisikule “Teie” ja tegusõna tuleb järgi samas pöördes. Võimalik, et teietamine on mingi kodanlik igand, aga minu arust on normaalne, kui suhtlemisel on vahe, et kas ma räägin sõbra või võõraga. Umbes sama, et võõraid inimesi pole viisakas tunnustavalt õlale patsutada või muud moodi füüsilist kontakti luua (kui just mingeid “plaane” pole). Kuna teietamine ja sinatamine ei sõltu sellest, kas ma räägin endast sotsiaalselt kõrgemal või madalamal positsioonil oleva inimesega, siis ei tohiks see kodanlik igand olla, vaid pigem viisakusreegel.

Aga minu arust on täielik igand kasutada inimese nime ees täiendeid “proua”, “preili”, “härra.” Esiteks on see ebavõrdne, kuna vallalise mehe kohta pole eraldi väljendit ning naiste puhul on jälle probleem, et kunagi ju ei tea, kas ta on abielus või mitte. Ning mis tähtsust see omab, kas keegi on abielus või mitte? Pole teiste asi! Kui keegi mind prouatab, siis ma automaatselt pean seda solvanguks, sest minu arust on pouad need, kes lilledega kübaraid kannavad ning “uih” ja “aih” kiljuvad. Ametlikus plaanis olen ma üleüldse vallasemast preili. Ehk igasugune pouatamine ja härratamine on liiga isiklik teema ja seotud asjaoludega, mis ei puutu teistesse.

Ok, seekord siis siuke hiigelpikk keelepostitus, mis pigem sotsiaaltemaatikasse ronib. Tänud kõigile, kes lõpuni viitsisid lugeda 🙂