Lauljad filmide peaosades. Osa 1: "Detsembrikuumus"

Detsembris õnnestus mul telekast näha päris mitu eesti filmi, mida ma enne näinud polnud. Pealkiri sai postitusel pisut liiga üldistav, aga käib kah. Peamiselt tingis pealkirja Detsembrikuumus, kuna kuni lõpuni ei tundnud ma ära seda noort naist, kes peaosa mängis. Andke mulle andeks, aga mina ei oska ühtegi Liisi Koiksoni hitti nimetada ja mulle jääb arusaamatuks, millisel põhjusel sai peaosa tundmatu laulja, kelle osatäitmist saabki vaid kiita stiilis: “Ilus tüdruk, õppinud pole, aga ära tegi”.

Detsembrikuumuse kohta olid mul päris suured eelarvamused – tegemist on Eesti ajaloo osaga, mida tänapäeval (avalikult) eelistatakse negatiivseks pidada, seega pole võimalik emotsionaalselt kallutamata filmi teha. Minu eelarvamus lagunes filmi vaadates päris kiiresti. Ma ei tea miks, aga autorid tegid filmi poliitilisest sündmusest, kuid jätsid peaaegu täiesti poliitika filmist välja. Jutustati armastuslugu, mille lõpus oleks kõigi reeglite kohaselt pidanud mees surma saama. Aga ei saanud. Kuna ideena oli tegemist märulilooga, siis üritati ka märulifilmi teha, aga ka see oli suhteliselt lahja. Laipu langes küll kõvasti rohkem, kui päriselt tapeti, aga põnevust polnud. (Jõhkrad tapjad olid muidugi peamiselt punased ja valitsuse esindajad tegid mässajatele vajadusel pai :D) Mu kaasvaataja väitis, et filmis puudus taustmuusika. Korralikus põnevusfilmis kütetakse vaatajat ülesse audiovahenditega. Koiksoni lauldud tunnuslugu võiks minu kriteeriumite järgi uimaseks liigitada. Ja mina kurtsin läbi terve filmi, et jube igav on.

Filmis võlus mind kunstnikutöö, kes oli oma ülesannet väga korralikult võtnud. Igasugused interjöörid, tänavavõtted, kostüümid ja muud vidinad, olid väga kenad ja klappisid minu ettekujutusega ajastust. Tapa raudteejaam oli natuke liiga palju Tapa raudteejaam, aga ega neid inimesi vist liiga palju pole, kes sarnaselt minuga, oleks seal jaamas väga palju tunde veetnud ja paar korda aastas seda maja unes näeksid. Ja muidugi tõestas Tõnu Kark, et ta on Eesti parim filminäitleja. Tema kõrval paistis Koikson eriti hale. Jäi mulje, et Kark oli oma teksti ümber teinud, et see ajastukohaselt mõjuks. Kargul on ka mitmeid kogemusi filmides, kus ta ajaloolisi eestlasi on mänginud. Koikson aga rääkis, nagu ta iga päev räägib. Algusstseenides mõjus ta lausa labaselt oma tänapäevases harimatus kõnepruugis. Släng on keeleosa, mis kõige kiiremini muutub. Võimalik, et muusikalides, kus Liisi on mänginud, võib osaleda ilma rääkimise keelenüansse märkamata, aga filmis, kus Kark ka mängib, seda teha ei saa. Ma annan pea, et meil on ilusamaid ja näitlejaks koolitatud noori tüdrukuid, kui Liis. (Ja kas tsenarist poleks võinud siis teksti kirjutada, mida muutmata kujul maha lugeda saaks).

Nüüd poliitika juurde. Nagu enne mainitud, poliitika ses filmis peaaegu puudus. Jällegi oli vaid T.Kark, kelle poliitiline isik ja selle isiku roll Eesti poliitikas tuvastatav oli (too Vana Õkva oli ka muidu värviline kuju). Kes oli see eestlane, keda mängis Malmsten, filmist ei selgunud. Kas Anveldi nime rõhutamine oleks “punane propaganda” olnud või miks? Teedeminister Karl Kark oli tuvastatav, kuigi päriselt lasti ta kohe maha, mitte tal ei õnnestunud veel mingied loenguid jaamas korraldada. Kõige halvem näitlejatöö terves filmis oli aga too tädi, kes tänaval püünelt punaseid loosungeid pidi hüüdma. Too inimene vist üldse ei kujuta ette, mida tähendab poliitiline kirglikkus ja millise häälega rahvast lahingusse kutsutakse. Hea, et ta püünel magama ei jäänud.

Kuid filmi kõige suurem möödalaskmine oli võitlus nn. Kaitseministeeriumi juures. Nimelt ei olnud enne sõda Eestis mittemingisugust kaitseministeeriumi. Tol ajal oli meil nimelt Sõjaministeerium. Vanasti väljendusid poliitikud otsesemalt – kui sõda siis sõda ja ei mingeid rahukaitsmist ja kaitseministeeriume. Ja Pagari tänaval on läbi aegade siseministeerium olnud. (Kuigi ma täpselt ei tea, kus see sõjaministeerium asus). Kui filmitegijatele ministeeriumi nimi ei meeldinud, siis oleks selle osa ju võinud välja jätta. Totter on niimoodi nime muuta.

Ja ongi kõik. Jääb üle ainult küsimus, et miks oli vaja teha filmi 1. detsembri untsuläinud riigipöördest, kui sellest kõva häälega ja õigete nimedega rääkida ei julgetud. Lahjat märulit ja tunnetevaba armastuslugu võiks ka hoopis igavamate lugude taustaks panna.

20 thoughts on “Lauljad filmide peaosades. Osa 1: "Detsembrikuumus"

  1. Andres 6. jaanuar 2010, 23:15

    Ma ei ole ehk kõige õigem inimene seda kommenteerima, sest mäletan teda juba sellest ajast, kui ta veel väikese tüdrukuna lauluvõistlustel osales, aga "Väike järv" oli siiski nii laulu kui ka albumina päris populaarne ning ilmselt sellest ajendatuna ta sinna filmi valitigi. Aasta naisartisti tiitliga on teda tegelikult pärjatud lausa kahel korral. Seda arvestades ei tuleks küll selle peale, et teda Eesti mõistes tundmatuks lauljaks pidada. Järsku olete te lihtsalt ise juba nii vanad, et ei tunne enam meie noori lauljaid.

    Like

  2. Manjana 6. jaanuar 2010, 23:44

    ma leidsin mingeid artikleid teemal 2005 aasta dzässlaulja, 2003aasta naisartist. pole aimugi, kes neid artiste valib, aga ma saan aru kui filmi võetakse laulja, keda KÕIK teavad, kuigi ta näidelda ei oska. "tuulevaiksel ööl" laulu teavad kõik, aga kui enamus teab, et seda laulab matvere ja kedagi ei huvita, kes see naine seal laulab, siis on ilma spets särata isik, kellest staari kunagi ei tulegi. ta võib olla väga hea laulja, ma sel teemal ei vaidlegi.

    Like

  3. Telc 6. jaanuar 2010, 23:58

    Koiksonist rääkides. Valgre kindlasti. Helletused on teine projekt mille järgi teda väga paljud teavad. Noh, muusikalid on ka, neid pole kuulnud-näinud.Ahjaa, ühe varasema keeleteemalise postituse vaimus: köetakse, stsenarist.Ajalooliseid tegelasi oli filmis rohkem.

    Like

  4. irve 7. jaanuar 2010, 08:04

    Minu jaoks oli film täiesti sissejuhatamata stseenidega heade rekvisiitidega arusaamatus. Mul tekkis tunne, et keegi oli võtnud kokku mingi teise arusaadava filmi ja sellest juhuslike lõigetega remixi teinud.

    Like

  5. Tatsutahime 7. jaanuar 2010, 10:24

    Tegelikult laulab Koikson ikkagi suurepäraselt, lauluhääles on tal sära ja kõike (jazz mulle meeldib, vahest ma seepärast tean ka rohkem). Kuid mida ta ei ole seni suutnud, on väljaspool laulu särada (isegi vahetekstides mitte) – olles vist selline tagasihoidlik oma loomult. Millest on väga kahju, sest nii imeline hääl vajaks ikkagi rohkem tähelepanu.Aga muidugi, filmi võiks inimesi võtta kuidagi näitlemisoskuse järgi: sest kuigi Koikson isiksusena tavaelus arvatavasti ongi seesugune nagu ta filmitegelane, siis see ei tähenda, et alati peaks see filmilinal vaatajale silma paistma – ning see on ka lavastaja asi muidugi.Kuid antud filmi puhul on mul muidugi hea meel, et usutavus kannatas ja ajalugu suurt ei olnud :D[tsenarist oli iroonia, eks, sest stsenaristiks sellise loo kirjutajat ei saa nimetada?]

    Like

  6. Tqnis 7. jaanuar 2010, 11:04

    Koiksonit tean isegi mina. Ma pole muidugi KÕIK, aga kuna ma üldiselt ei tea lauljatest suurt mitte kui midagi, siis mingi näitaja see vähemasti minu jaoks siiski on.Aga eks see muidugi maitse asi ole. Minu arvates ei kõlba näiteks Kark jälle näitlejana mitte kuhugi. Või vähemasti on see tema vist kuulsaim roll, nimelt Nipernaadi, talle täiesti sobimatu.Kõnealust filmi pole näinud, nii et kommenteerida ei oska

    Like

  7. Tank 8. jaanuar 2010, 00:36

    "Kuid antud filmi puhul on mul muidugi hea meel, et usutavus kannatas ja ajalugu suurt ei olnud :D[tsenarist oli iroonia, eks, sest stsenaristiks sellise loo kirjutajat ei saa nimetada?]"Üldjoontes olid faktid minu teada tõepärased. Eriti mis puutub Põdderi rolli. Koikson pole muidugi näitleja aga enam-vähem hakkama ehk siiski sai. Kokkuvõttes võib leida mõndagi, mida filmile ette heita aga näiteks vrreldes Marmortahvlitega oli siiki täitsa korralikult tehtud.

    Like

  8. luize 8. jaanuar 2010, 06:23

    Ma ei ole ka filmi näinud (ja kui see on tõesti sarnane nimed marmortahvliga siis ei vaata ka), Koikson muidugi tekitab küsimusi jah, ehkki lauljana on ta küll olnud suurema osa oma elust inimeste silma all. Peab ikka väga hoolega mööda vaatama, et mitte näha.Sul jälle on kibedaid sõnu mässu ajalookäsitluse kohta öelda, kuidas seda sündmust ajalooraamatutes siis peaks kajastama? Mul on oma kooliajast meeles, kuidas seda siis raamatus räägiti, pannes ma enam ei mäleta kellele suurimaks häbiks aluspesus aknast välja hüppamist. Oli vist mingi minister. Või sõjakooli direktor🙂 Aga siiski, mida konkreetselt ajaloolased valesti ütlevad, kui nad sellest räägivad?

    Like

  9. Manjana 8. jaanuar 2010, 09:30

    luize, ma pole öelnud, et ajaloolased midagi valesti käsitlevad. aga ajaloolane, kes räägib, et aluspesus väljahüppamine on häbi, pole ilmselt ajaloolane, sest "häbi" pole mõiste, mida saaks või peaks ajalooteaduses käsitlema. häbi, hirm, kangelaslikkus – need on mõisted, millega tegelevad psühholoogid jms. kui ajaloolane neid kasutab, siis peavad tal olema mingid objektiivsed argumendid (mida ma ei tea, et psühholoogid suudaksid üheselt tagantjärele kindlaks teha) või kasutab "ajaloolane" oma fantaasiat, mis on kirjanduse, mitte teaduse pärusmaa. ajaloolane, kes kasutab kirjanduslikke võtteid, pole teadlane.samas oleks filmitegijatelt oodanud mingeidki kirjanduslikke ja audiovisuaalseid võtteid. näiteks karakterite paremaks iseloomustamiseks, pinge tõstmiseks ja hoidmiseks.

    Like

  10. luize 8. jaanuar 2010, 10:27

    Ma seletan siis täpsemalt: kui tüli ei tee, siis mis sa täpselt sellega mõtled, kui ütled tegemist on Eesti ajaloo osaga, mida tänapäeval (avalikult) eelistatakse negatiivseks pidada, seega pole võimalik emotsionaalselt kallutamata filmi teha.Ehk siis kas negatiivseks peetakse kogu Eesti vabariigi perioodi, konkreetset sündmust (ja siis kas mässu ennast või selle mahasurumist) või mida. Ja mis see negatiivseks pidamine on siis. Ja kas sa ise pead seda positiivseks (mida iganes see võiks tähendada).Mina ise käisin koolis sel ajal, kui selle mässu puhul oli negatiivne ta mahasurumine ja üldse oli Eesti vabariik hirmus jõle riik, kus tööinimest piinati ja lapsi peksuga koolis lugema sunniti. Ehk siis sinuga enam-vähem samal ajal. Ma ei mäleta, kes sel ajal õpikud koostas ja kui pädev ta ajaloolasena on, sinu viimses kommentaaris on sinu jutt natuke segane.

    Like

  11. Tatsutahime 8. jaanuar 2010, 11:55

    Tank, ma ei pidanud silmas mitte üksikuid fakte, vaid tervikut ja näitlejatööd… Et kas on illustratsioon ajastule või tänapäeva fantaasia.Kuigi, kui juba sõjaministeeriumiga viltu läks, siis ma ei tahaks eriti faktitäpseks asja nimetada.Aga mina ei tea, kui neist esimese vabariigi kommunistidest filmi tahta teha, siis võiks ju Kingissepast teha, palju huvitavam kuju, kui need 1. detsembri tegelased…

    Like

  12. Manjana 8. jaanuar 2010, 13:28

    nõuka õpikud olid ühte pidi viltu, praegused teist pidi. kui leiad mõne praeguse õpiku, kus kommuniste nende kommunistlikus tegevuses ilma (negat) emotsioonideta, ehk aint faktidega kirjeldadtakse, anna teada. see, kas keegi tahab mingit tüüpi riiki kukutada või mitte, on ajalooline fakt. kui punaste katset riiki kukutada peetakse positiivseks või negatiivseks, on see poliitiline hinnang. ajaloo koha pealt on täiesti ükstaspuha, kas riiki juhivad punased, mustad või kollased. praegune eesti ajalooõpik annab hinnanguid (nagu ka nõuka-aegne õpik). hinnangud võiks olla iga inimese enda otsustada, õpik peaks andma ainult fakte. poliitika annab faktidele hinnangu. politoloogia analüüsib poliitikaid vastavalt sellele milliseid hinnanguid nad annavad. ajaloolane, kes annab hinnanguid, on poliitik.kas nüüd sai selgem, luise?

    Like

  13. Manjana 8. jaanuar 2010, 13:31

    aga see eelnev komm ei käinud ajaloolise filmi tegemise kohta. film on kunst ja kui kunstnik on poliitik, siis las olla, peaasi, et ta eelkõige kunstnik oleks. selle filmi tegija polnud ei poliitik, ega eriline filmikunstnik.

    Like

  14. Tatsutahime 8. jaanuar 2010, 15:00

    Mina arvan, et ajaloolane peaks kindlasti hinnanguid andma, ajalugu ei ole lihtsalt kroonikakirjutus, seega ei peaks ka ajalooõpik seesugune olema. Ajalugu sisaldab endas ka faktide sünteesi mingiks üldisemaks pildiks, tüpologiseerimist, arutlusi ka sellest, kuidas ühed faktid teisi mõjutavad. Ka see viimane on paratamatult hinnang. Ma arvan, et täiesti omal kohal on arutelu, kuidas mingi piirkonna tüüpmoraal hindas mingil ajahetkel aluspesus aknast välja hüppamist ning millised tagajärjed sellel olid näiteks hüpanu perele, äripartneritele vms. Seda tüüpmoraali saab tagantjärgi kindlaks teha küll, kui on näiteks piisavalt (kirjalikke) allikaid järel.Ma arvan, et teatud valikuid on mõistlik ka mitte ainult kaasaegse vaid ka tänapäeva või siis ajalookirjutaja moraalist lähtuvalt hinnata – aga ka siis tuleb see alus selgesti märkida. Nii võib hinnanguid ollagi mitmeid, lähtuvalt eri alustest ja väga tihti ajaloolased toovadki välja need mitmed võimalused.Ajaloolane annab ju hinnangu juba sellega, et valib välja, millised sündmused on arutamiseks olulised. Kui minutilise täpsusega konstrueerida kogu reaalsust, siis tänapäevas elamiseks ei jääksi ju enam aega ning seesuguse tegevuse eesmärgistatus on väga küsitav. Seega, et inimene õpiks oma hinnanguid põhjendama ning erinevate hinnangualuste üle arutlema, võiks õpik sedalaadi hinnanguid sisaldada küll. Inimene õpib ise arvama lisaks muudele aspektidele ka eeskuju põhjal, kui ta näeb, kuidas teised inimesed ise arvavad ja oma arvamusteni jõuavad.

    Like

  15. Manjana 8. jaanuar 2010, 15:20

    oudekki, sulle tundub, et ajalooteaduses peaks riigipöörete all käsitlema ka teemat: "mingi piirkonna tüüpmoraal hinnang mingil ajahetkel aluspesus aknast välja hüppamisele"? aga mulle oleks küll sobinud, kui seal filmis oleks seda aluspesus hüppamist rohkem kasutatud. seksistseen malmsteniga oli väga hea! märuliks film ei sobinud, armastuse kujutamine oli lahja, aga lihaliku armastuse pisut suurem ekspluateerimine oleks vähemalt tolle filmitegija oskuse esile toonud😀

    Like

  16. Telc 8. jaanuar 2010, 15:46

    Jälle keeras juba peaaegu huvitavaks kujunenud teemaarendus demagoogia radadele.See aluspesus aknast väljahüppamise fakt on igatahes olemas. Lisaks sellele on ta ka mingil määral linnalegendiks muutunud. Muidugi, tõsiteaduslikul faktil peaks olema taga allikaviited😛 ma ei välistaks võimalust, et too aluspükstes tüüp ka näiteks mõnele sõbrale või sugulasele kunagi kirjutas või sündmuste uurimisel ütlusi andes selle isiklikult nii sõnastas:"…suure hirmu pärast hüppasin aluspesuväel aknast välja."

    Like

  17. Tatsutahime 8. jaanuar 2010, 15:55

    Manjana, kindlasti, kui see omab konkreetse käsitletava riigipöörde või sellele järgnenud sündmuste osas tähendust. Kui niisugune tegevus tõi kaasa kohutava häbi perekonnale/sõpradele/…, siis on asjakohane küsida, miks antud isik seda ikkagi tegi? Aga äkki ei hüpanud, äkki lükati? Võib-olla see fakt, et tõi kaasa häbi tegi võimatuks mõne hüppajaga lähedalt seotud isiku poliitilise karjääri? Ja nii edasi🙂 Ajalooõpikus võib see ka oluline näide olla demonstreerimaks, kuidas avalik moraal ajas muutub…

    Like

  18. Birgit 10. jaanuar 2010, 08:57

    Eests on vähe muusikainimesi, kes suudavad näitlejatöid teha. Liisi valimine peaossa oli minu jaoks üllatus. Ma katkendlikult nägin filmi ning minu meele muutis kurvaks, et Mait Malmsten punast mängis. Minu silmis on ta nii isamaaline tegelane kui saab.

    Like

  19. Franz 10. jaanuar 2010, 12:05

    Kas sellest Sõjaministeeriumis toimunud stseenist on juttu:"Koridori heideti nii tugevad pommid, et betoonpõrandasse tekkis auk, kust võis vaadata keldrisse. Imekombel jäi valvemeeskond ellu ja tormas oma ruumist aluspesu väel, kuid täies sõjavarustuses hoovile, kust alustati ministeeriumi tagasivõtmist. (Et aluspesu väel, pole põrmugi naljakas. Eks proovige ise detsembrikuisel varahommikul pesuväel kuskil pimedas õues püssi lastes Eesti iseseisvust kaitsta.)"

    Like

  20. Tqnis 11. jaanuar 2010, 09:10

    Franz, pigem sellest:"Riigivanema adjutandil õnnestus läbi akna põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad järjekorras purustasid. Abi jõudis pärale enne, kui viimane uks maha murti."On ka täiesti olemas arvamus, et see paljajalu (ja aluspesus) ära jooksnud mees olla olnud riigivanem ise. On see nii või naa, mine võta kinni. Anekdoodina on riigivanema aluspesus põgenemine igatahes mahlane lugu küll ja ega edasirääkimisest ei suudaks isegi hoiduda.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: