Lauljad filmide peaosades. Osa 2: "Taarka"

Teine ETVs alles näidatud Eesti film oli “Taarka.” Detsembrikuumusega oli ses põhimõtteliselt palju sarnasust: ajastu oli sama, peaosas oli naislaulja. Kuid siin sarnasused ka lõpevad, sest Taarka oli Detsembrikuumusest peajagu (või rohkemgi) üle. Stsenariste oli ses filmis lausa mitu ja kuna üks neist on tuntud Lõuna-Eesti keele propageerija (jah, ma tean, et sellise nimega keelt otseselt pole) Kauksi Ülle, siis keel oli filmis väärtus omaette. Väikese keele rääkijana pole mul midagi subtiitrite vastu. Mõeldes vaegkuuljatele võiks kõigil saadetel ja filmidel olla subtiitrid. Kuna ma ise seto kiilt ei räägi, siis ma ei tea, kui täpne murre oli, aga minu jaoks kõlas piisavalt seto.

Taarkas võlus mind ühiskonna terav peegeldus. Pisut õudne on mõelda, et see aeg pole ju eriti kaugel ja kuivõrd rangelt käitusid inimesed konservatiivsete normide järgi. Olen oma suguvõsauuringutega viimastel aegadel jälle aktiivsemalt tegelenud ja Taarka vaatamine võib minevikku vaatamisele anda põnevaid värvilaike juurde. Mul seal kandis veresugulasi pole ja vist ka õigeusklikke mitte, aga Ida-Virumaal on mul palju juurikaid. Uurides korraga Idavirut ja Järvamaad, jääb silma, et idavirus on naiste esivanemate jälgede ajamine hoopis keerulisem. Meeste puhul pole erilist probleemi isade kindlaks tegemisega. Tavaliselt on isanimi kirjas ja perekonnanimi ka ju ei muutu. Naistega on aga probleem: Järvamaal on naise isa ja neiupõlvenimi kirjas, aga vot idavirus piisab (luteri)kirikuraamatus ainult eesnimest. Ja kuna naised surid väga kiiresti, siis oli päris keeruline aru saada, mis toimub, kui üks mees kahe sama nimega naisega on lapsi saanud ja nende kohta suurt muud kirjas pole.

Taarka filmis on ka kirikut näidatud, kuigi ega seda omavahel seondama ei pea. Lugejate lahkel loal ma siiski teeks seda. Luterlus on siiski moodsam usk kui õigeusk, kus on hulgaliselt igasugu “vidinaid” säilinud. Rääkides oma sugulasega, kes praegusel ajal üheltki setu suurelt peolt ei puudu, üllatas mind tema kiitus õigeusule, milles on rohkem erinevaid kombeid, kui luterluses. Kahtlematult on vahva, kui seinad on täis pilte ja õpetajal on palju erinevaid rituaale, mida efektselt teostada saab, aga teisest küljest kaasneb sellega ka toosama ühiskondlike konservatiivsete normide kompleks, kus naine on madalam kui mees. Mees ju võib ringi magada, naine heidetakse sotsiaalsest grupist välja. Nii nagu juhtus Taarkaga. Rahakultuse kohta ma erinevusi esile tuua ei oska. Karta on, et 100 aastat tagasi oli rikkus pisut teisemõõtmeline ja olulisemgi kui tänapäeval. Ning kuidas vanasti oli võimalik läbi väljaspoolt tulnud tunnustuse saada ka põlatud olekus pjedestaalile, vot see moment tõi mulle pisara silma. Väiklus on vist läbi aegade inimestel üks vastikumaid käitumisviise olnud. Eks seepärast ole ka paljude inimeste peamiseks õnnetunde allikaks kuulumine mingisse gruppi.

Nüüd põhiteema juurde: naislaulja. Kuigi ma arvan, et siin pole midagi rääkida. Siiri Sisask tõestas ennast juba filmis “Naerata ometi”, kus ta tegi hiilgava rolli ja Taarkas polnud see sugugi kehvem. Minu teada pole ta üheski teatrikoolis käinud, aga tal on loomulikku annet. Poliitikut temast ei saanud, tema hitt “Ma ei maga ma ei söö” on ka juba väga kauges minevikus ja uut pole lisandunud, aga oma rolli mängis ta vahvalt välja. Vahepeal ma mõtlesin, et äkki ta mängib Taarka pisut liiga hulluks ja et äkki ta oleks pidanud kuidagi meloodilisemalt laulma, aga kogu komplektina oli minu jaoks kõik hästi. Rääkimata sellest, et rolli mängis kokku kolm näitlejat ja minu jaoks olid nad üks inimene.

Ok, ma rohkem siis Taarka filmist ei heieta – väga hea film oli, mulle meeldis.

Juttu illustreeriv pilt on sajand vana foto Amblast Järvamaalt. Leidsin osta.ee-st.

One thought on “Lauljad filmide peaosades. Osa 2: "Taarka"

  1. Anonymous 22. jaanuar 2010, 10:43

    einoh, 100 aastat tagasi olid normid ikka ranged nii õigeusu kui luteri kirikus. ikka ajastu mängib siin rohkem rolli kui konfessioon, arvan ma

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: