Saadaks Riigikogu üldse laiali?

Mainisin eelmises postituses, et rahval, kes poliitikast ei ööd ega mütsi ei tea, on riigikogu kohta päris palju öelda ja see jutt pole pole mesijutt. Tundub, et samale järedusele on jõudnud ka mõned poliitikud, sest viimasel ajal tuleb ideesid Riigikogu reformimiseks nagu vändrast saelaudu (kuulge kas Vändras praegu ka saelaudu vms tehakse?)

Kõigepealt mõtlesid IRLikad, et riigikogus ei tohiks sama inimene mitu vahetust istuda. Järgmisena ilmus reformikatelt idee, et kõik valimised peaks ühel päeval olema. Viimane idee ei reformi küll otseselt riigikogu, aga on täpselt sama halvasti põhjendatud, kui esimenegi. Mõlema taga oskan mina ainult populismi näha. Populismi, mis mängib nende valijate häältel, kes arvavad, et riigikogu imeb ja valimas käimine niisamuti. Kuidas inimestel selline arvamus on tekkinud, tuleks ilmselt uurida ja uuring poleks lihtne, aga igatahes on riigis, kus nii arvatakse, jama majas.

Need, kes arvavad, et Eestile parlamenti (Eestis nimega Riigikogu) vaja ei oleks, võivad edasi mitte lugeda. Mina arvan, et kuna kõikides arenenud riikides on parlament, siis on selline moodustis antud ajahetkel parim moodus riigi juhtimiseks. Kas Eestis peaks parlamendil olema kaks või üks koda, on avatud arutelu teema. Mina sisuliselt ei välistaks ka kahekojalist, aga ma kardan, et meil poleks praegu piisavalt tarku ja mõjuvõimsaid inimesi, kes suudaksid välja mõelda ja rakendada sellise kahekojalise süsteemi, millest võimalikult rohkem tulu tõuseks. Raadios räägiti, et see Eesti ajajärk, mil meil oli kaks koda, oli halb eeskuju. Nõus. Kuid see pole argument. Kaks koda tekkis riigis, kus demokraatiast olid järgi vaid riismed ja too on olukord, mida ma korduma ei sooviks.

Kuidas juhtus nii, et Eestis oli võimalik väikesel osal inimestel saada kätte kogu võim ja sealjuures maskeerida seda “demokraatlikuks” veel uute institutsioonide loomisega? Väga lihtne. Rahvale oli jõudnud kohale, et parlament imeb, saadikud on lollakad ja seisavad vaid oma isiklike huvide eest. Mina ei oska hinnata, kas praegu on olukord sama kehv, aga f***ng sarnaselt kõlab igatahes. Praegu, jah, puuduvad meil suured, agressiivsed, organiseerunud organisatsioonid väljaspool parteisid. Isegi parteid ise pole ükski sellised, mis koondaks fanatte, kes suva ajal oleks valmis massidena midagi radikaalset koos ette võtma. Ning seda ilma tasuta transpordi ja sooja supita. Mitte ühelgi parteil ei ole ilmselt piisaval arvul liikmeid, kes ilma partei käsuta mingi korraliku kogunemisegagi hakkama saaks. Ehk meil pole samasugune olukord kui pisut vähem kui 100 aastat tagasi. Kuid nõme on olukord ikkagi. Viga ei ole aga riigikogus kui institutsioonis. Viga pole ka rahvas või riigikogu saadikutes. Viga on kuskil sügavamal. Aga kus?

Tegelikult ma ei tea vastust. Selle postituse mõte oli selgitada, et ei riigikogu liikmete arvu vähendamine, neile ainult ühe valitsemisaaja kehtestamine, ega valimiste tegemine kuidagi “mugavamaks” pole lahendused. Sest nad ükski ei pane neid inimesi, kes riigikogus töötavad, kuidagi tulemuslikumalt tööle. Nii, nagu rahvas arvab, et nemad ei saa midagi teha, et meil võetaks teistsuguseid või teisi seaduseid vastu, kui praegu võetakse, arvavad ka riigikogu saadikud samamoodi. Nii nagu tavainimene arvab, et demonstratsiooni korraldamine mingi seaduse vastu, võib tema isiklikule elule halvasti mõjuda, või ta lihtsalt ei viitsi siukese jamaga tegeleda, arvab ka riigikogu saadik sama moodi.

Aeg-ajalt tõusevad mu kulmud juustepiirile, kui mingi riigikogu saadik nendib kurvalt, et ta ei tea, mis mingis valitsuse või riigiasustuses tehakse, sest tal pole infot. Kuna põhiseaduse järgi on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja rahvas ja meil on esindusdemokraatia, kus rahvas valib end esindama riigikogu, siis nii valitsus kui igasugused riigiasutused alluvad lõppkokkuvõttes riigikogule ja peavad riigikogu liikmete õigustatud küsimustele alati vastama, sest riigikogu on asutus, kes ministrid ja valitsuse tööle ja töölt lahti lasevad. Aga riigikogu liikmed ei viitsi või kardavad oma õigusi teostada. Mina ei tea kuidas inimesi muuta, aga nende arvu vähendamine, palga muutmine või iga paari aasta tagant uute jopede sisse toomine ei muudaks ju midagi. Rahvas, kelle hulgast valida, on täpselt sama passiivne ja oma õigustest teadmatu, nagu riigikogu praegused (ja lähitulevikus valitavad uued) liikmedki. Alati on üksikuid erandeid. Aga eks tõestage vastupidist!

2 thoughts on “Saadaks Riigikogu üldse laiali?

  1. w 19. jaanuar 2010, 06:21

    Üks ametiaeg on eriti tobe, siis peaks enne kõlbluseksami tegema, mitu ametiaega sobib ka pisut madalama moraali puhul, ehk tahab kohale tagasi. A võiks küll laiali saata, võtku Eesti Pank ja valitsus ka kaasa, valiks 21 liikmelise komisjoni (eee… Tantsud Tähtedega või Superstaar stiilis shõu ja valimine), mis Brüsseliga sidet peab ja igapäevaseid oblastiasju korraldab. See praegune nn juhtimine on kuidagi kallis – kui tegemist oleks erasektoriga, siis ma kirjutaks tarbijakaitsele vinguvaid kirju, et ma ei taha oma raha eest surnud afgaane, vaid nt et veits rohkem valdadele toimetulekutoetuste tarbeks antaks.A see ju ei olene meist – Maastricht ja NATO ja … jõuame jälle sinna, et … milleks nad meil ongi?

    Like

  2. Indigoaalane 19. jaanuar 2010, 13:11

    nüüd vist tulevad saelauad Imaverest?

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: