Kas Eesti majandusel on üldse lootust?

Paar päeva tagasi avaldas Eurostat uurimuse, kus vaadatakse palju on erinevates Euroopa riikides inimestel sõiduautosid. Huvitav on see uuring seepärast, et seal on toodud võrdlusandmed aastast 1990 ja 2007. Nagu inimesed teavad, siis nõuka ajal oli auto ostmine keeruline tegevus: isegi kui raha oleks olnud, siis ostmine polnud niisama lihtne. Ametiühingud jaotasid autoostulube ja mina kah ei tea kuidas neid täpselt sai. Ilmselt peamiselt ikka tutvuse kaudu ja mõjuvõimsuse järgi. Näpuotsaga tööeesrindlastele ka. 1990 aastaks oli vist alanud kõrghooaeg läänest igasugude romude Eestisse toomisel. Ega ma täpselt ka ei mäleta, aga umbes nii see võis olla.

2007 aastaks oli 1990 aasta ühiskonnaga võrreldes väga suured muutused toimunud. Võiks öelda, et majandus õitses täiega ja kõik, kes vähegi autot tahtsid, suutsid selle ka endale soetada – kas siis tutika või vana, liisinguga või ilma. Aeg-ajalt räägitakse meil, et vaadates tänavapilti, on meie inimeste sõiduautod hoopis uhkemad kui mõnes välisriigis. Tolles uuringus automarke ja hindu võrreldud ei ole. Meie ajalehti lugedes jääb ka tihtipeale mulje, et Eesti majanduskasv on olnud suurem ja meie ise rikkamad kui teised Ida-Euroopa riigid. Vaadates seda uuringut selgub aga, et tegelikult omavad nii Läti kui Leedu inimesed inimese kohta rohkem sõiduautosid kui meie. 1990 oli meil nende ees eduseis, aga 2007 aastaks oli see kadunud.

Miks see nii võiks olla? Kindlasti on erinevaid põhjuseid, kuid minu arvates on Eesti igasuguse kaubanduse kidatsemise peamine põhjus Eesti väiksus. Minu põhjendust toetab ka see, et ainukesena kolmest Balti riigist on Lääne-euroopaga sarnasel tasemel autosid Leedus – Leedu rahvaarv on ka kõige suurem.

Kui vaadata ringi Eesti suva poodides, siis peaaegu kõikides kaubagruppides on jamad – hinnad on kuidagi liiga kõrged ja valik väike. Ainuke pood, mis meil minu hinnangul on tasemel, on toidupood – valik on parem ja hinnad madalamad kui mistahes Euroopa riigis. Ka sellel on loogiline põhjendus – toit on inimese peamine vajadus ja nälja rahuldamist niisama ära jätta ei saa. Kuid samuti on toiduained kaup, mida ei osteta suures koguses kaasa välismaalt, ega tellita e-bai-mis-iganes.commist. Riideid ja jalanõusid võib aga vabalt välismaalt osta, samuti igasugu muud nänni. Müüja, kes seda nänni müüb, peab ju oma kulud kuidagi tasa tegema ja kui ostjaid on vähe, tuleb neilt võimalikult suurem papp kätte saada.

Meil on siin räägitud, et “Eelista Eestimaist” ja muid hüüdlauseid. Mind jätavad need üldjuhul külmaks. Kui mul on poes eesti kurk ja hollandi kurk, siis ma ostan alati odavama. Kuid ma vähemalt ostan selle poest, mille ma olen oma kodupoeks valinud. Muu kaubaga on aga nii, et kui ma ikka liiga kaua sobivat kaupa sobiva hinnaga otsima pean, siis tekib tahtmine välismaalt osta. Ja ma pole ainus, kes nii teeb. Ma arvan, et kui loosungid eestimaise asemel asendataks lihtsalt loosungiga, et osta oma kodupoest, siis oleks asi konkreetsem ja äkki paneks mõtlema ka noid, kes patrioodid olla ei viitsi, aga odavamaid hindu ja paremat valikut tahavad (või imestavad, et miks nende külapood kinni pandi, kui ta sealt kuus 2 korda 2 saia ostis). Ma kutsuks ülesse inimesi kaaluma oma valikuid enne, kui nad mõnest välisriigist kas internetiteel või päriselt mingeid asju ostavad. Või kui nad juba tõesti ostavad, siis tehku pood ja müügu teistele ka. Et siis selline isikutasandil kohaliku majanduse edendamise plaan. Osta oma kodupoest! Makrotasandil on jätkuvalt parim plaan Läti ära vallutada. Poliitilistest majanduse reguleerimisest ma täna kirjutada ei viitsi.

18 thoughts on “Kas Eesti majandusel on üldse lootust?

  1. Tatsutahime 2. veebruar 2010, 20:02

    Hinnad hindadeks, Eestis hinnatakse vist toiduainete hindu nii umbes 75% Euroopa keskmisest, aga valik? Ma mõtlen seda, et iga kord kui ma Eestis olen, siis tekib minus see äärmiselt täbar välismaalase küsimus, et "kust eestlased süüa ostavad", sest poes ju ei ole🙂 Isegi kalli hinna eest ei ole, mul võtab Eestis poeskäimine ikka kohutavalt palju suurema võhma ning aja, kui suvalises Lääne-Euroopa riigis, kus ma seda teinud olen (kogemused Saksamaalt, Inglismaalt, Itaaliast ja natukene Hispaaniast). Tundub, nagu Eestis müüdaks peamiselt muu maailma ülejääke😀 Ma eelistaks eestimaist küll, aga seda eestimaist kätte saada, see on igavesti keeruline.Värske liha ja kala otsingud ajavad mind vahepeal peaaegu nutma, ka siin ei ole väga valikut. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on ka singivalik väike: siin on küll erinevaid pakkujaid käputäis, aga kahjuks pakuvad nad kõik sedasama 3-4 toodet. Sama asi on juustuga, kusjuures juustu kvaliteet läheb iga aastaga aina kehvemaks, sama mure on mahlade otsinguga. Kusjuures, 100% mahlade hinnad on tõesti päris head, aga neid poest üles leida on karm, kõikide nende nektarite, jookide ja minaeiteamille vahelt. Õli ostmisest Eestis ma olen loobunud see on kallis ja harva kvaliteetne, ainult ehk päevalilleõli pannkookide jaoks.Puuviljadega on jah raskem, sest need meil endal kasvavad vähest aega, seega on paratamatult vähe ja kalleid ja tihti saepurumaitsega, siin ma ei imesta, et valik tillukene on. Aga siiski, lõuna-Euroopaga ei anna võrrelda, no tegelikult juba isegi Saksamaaga mitte. Samas, jõhvikaid-pohli peaks ju siiski saama müüa mingi pisut mõistuspärasema hinnaga ja suuremates kogustes, kui praegu näha (miks ma apelsini saan kergelt kätte, kuigi suur oht, et on kuivanud, aga pohli pean otsima? Vees nad ju säilivad, aga neid vees säilitatavaid pohli müüb umbes 1 pakkuja hingehinnaga).Mõnede köögiviljade osas on sama probleem: ehkki teoreetiliselt saaks ju tomateid siiski ka Eestis kasvatada, isegi industriaalselt. Maitse osas on ka see, et kui suvel on võimalik valida Hollandi tomati ja Eesti tomati vahel, siis ma sõltumata hinnast ostan viimase, sest sellel on ka tegelikult tomatimaitse (või jätan ostmata, kui raha ei ole või leian, et Eesti tomat on ülehinnatud). Samas, väga väike valik on ka näiteks kapsaste ja salatite osas, kuigi need ju Eestis kasvavad ning ka igasuguste juurikate osas, hinnaga sama lugu. Otsisin viimati Eestis olles näiteks ube ja jäin hätta… Lõpuks leidsin kaks konservi, üks Soomest ja teine Itaaliast (miks Eestisse peaks Itaaliast ube sisse tooma…?).Tõsi, kartulivalik on korralik, isegi väga korralik. Aga ei saa ju ainult kartulist toituda, sinna juurde tahaks rohelist ja siis tahaks ju mingit kastet ka teha ning selle kastme juures jääbki toppama.Turgudel, muuhulgas, on tõesti mõnevõrra rohkem valikut kõige osas (ehkki puuviljad, nende puuduse all ma kannatan – õnneks viimasel aastal oli vähemalt õunasaak korralik). Veel on see, et kui kurgikilo maksab suvel paar krooni ja siis hapukurgikilo 35, siis ma seda ei nimeta just päris inimsõbralikuks hinnapoliitikaks.Ühesõnaga, kui toidupoes avalduvat pilti nimetada valikuks ja ütelda, et teiste asjadega on veel viletsamini, no siis on kokku ikka küllalt sitasti, vabandage väljenduse eest.Ja osa sellest tuleb mitte ainult väiksusest vaid sellest ka, et me ise ei tooda suurt midagi, erinevatel põhjustel. Toitu ju ometi võiks…

    Like

  2. w 2. veebruar 2010, 20:34

    90-ndate alguses algas romuralli jah, veidi enne vanu Mersusid ja Forde tekkisid Datsun Cherry'de laibad tänavatele. Toredad autod olid, ma millaski nostalgiast otsisin, aga kõik vist presside all lõpetanud.Ma ostan peale toidu ja esmatarbekauba midagi üliharva, aga kui internetis on odavam, siis ikka välismaalt, eriti kui analoogset toodet Eestis liht ei valmistata. Ma nimelt ei mõista, kuidas vahendaja toetamine kohalikku majandust edendab. See vähendab riigis ringleva raha hulka, nii et isegi tööhõive, mis paraku jääb ajutiseks, ei tundu õigustus olevat.

    Like

  3. Manjana 2. veebruar 2010, 20:53

    ma käin välismaa poodides tavaliselt turistina. seega mind liha ei huvita, aga valmistoidud huvitavad. mitte kuskil pole normaalseid saiakesi. seal Pisas me käisime supermarketis. tavalist saia oli umbes 4 sorti, leiba loomulikult üldse mitte, aga valmistoite polnud üldse. suva prismas on pikem juustulett kui tolles Pisa supermarketis. kuigi jah, meil on seal peamiselt kõvad laabijuustud, sest eestlased peamiselt söövadki kõva juustu ja ei kutsu kodujuustu mingi peene nimega juustuletis🙂 pool sellest, mida itaalias müüakse juustuletis, on Eestis piimaletis. ja et hapukoorest välismaal midagi ei teata – puhtalt nende jama :Dsellist singivalikut kui meil, ma mujal pole näinud (ma mõtlen viilutatud sinke). keeduvorsti nad vist pole mujal maailmas näinudki🙂 kanasingist ma ei räägi, eksole🙂 vorste, mis on pealt hallis ja mida külmkapis ei hoita – vot neid nägin itaalias, aga neid ma kardan – vorst peab külmas olema! (ja salaami pole mulle ka kunagi maitsenud)võimalik, et mujal on parem valik nn tooreid toite, aga ainult lätis leidsin normaalse supermarketi, kust ka sellist toitu sai, mida edasi valmistama ei pea. ilmselt ma siis toitun nii nagu keskmine eestlane ja seepärast on neid asju, mida mina söön, meil suures valikus ja parema hinnaga🙂

    Like

  4. Manjana 2. veebruar 2010, 21:41

    w. vahendaja toetamine on ainult üks pisike osa kogu pildist. kujutame ette, et kogu maailmas on 1 suur rahakott ja see jaotatakse võrdselt kõikide riikide vahel. edasi hakkab kauplemine. see riik, kes kõige rohkem suudab teistesse riikidesse maha müüa, saab lõpeks endale kõige paksema rahakoti. see seletus oli nüüd väga-väga lihtsustatud, aga point on selles, et kõik võistlevad selle nimel, et teistelt raha endale saada ja selle rahaga uusi kaupu toota. üldiselt ongi kõige kindlam midagi toota ja seda teistele müüa. aga see on ka kõige raskem, riskantsem ja pikaajalisemalt tagasitoov. teenindus on lihtsam ja väikesemate riskidega. edasimüüja nn. toodab teenust. vahendamine tundub küll et pole mingi teistele kasulik tegevus, aga sisuliselt on ta samuti osa kogu raharinglusprotsessist. teeninduse (vahenduse jms) eelis tootmise ees on see, et ta liigutab raha kiiremini, kuna ta ei pea tootma ja materjale varuks ostma. antud hetkel räägitakse, et on majanduskriis. ega majanduskriis ei tähenda, et raha oleks ära kadunud. raha lihtsalt ei ringle. mida kiiremini raha ringleb, seda rohkem seda ka kõigile jagub. oeh, ma üritasin, lihtsalt ja lühidalt. loodame, et on arusaadav ka🙂

    Like

  5. Tatsutahime 2. veebruar 2010, 22:19

    Valmistoite Itaalias jah eriti ei ole, sest inimesed teevad ise süüa või käivad väljas sööma – kuigi lihalettides ikka midagi on. Itaalia pole eriti see maa, kus turistina supermarketi valmistoidule loota😀 Aga see on kultuuriline eripära. Täpselt nagu hapukoor (mida leiab venelaste poodidest), hapukurk ja verivorst. Aga Lääne-Euroopa toidupoodide valik ei ole vilets sellepärast, et nad verivorsti ei müü, eks.Valiku osas ma pean silmas hoopis seda, et kui palju on kättesaadav – eri tüüpi toiduaineid, mida inimene vajab, puuvili, juurvili, liha, kala, seened, piimatooted jahutooted (leib, sai, pasta, ..), maiustused, joogid vastavalt regionaalsele eripärale. Kas Eesti sinkide valik on sama suur kui Itaalia, Inglise, Saksa sinkide valik just arvulise erinevuse poolest. Mitte see, kas samu tooteid saab, vaid kui palju ostja saab oma harjumuspärast toidusedelit varieerida – ja ka see, kui palju on tal valida ning kui kergelt saab ta koostisosad kätte, kui ta soovib midagi erilist teha. Muide, mind hakkas huvitama, kuidas oleks, kui teeks katse: võrdleme supermarketites juustu- ja singisortide arvu? Kohupiima ja kohupiimaanaloogid jätame välja, mozzarella-tüüpi enam ei jäta?Muidugi, kui keskmine eestlane toitub poolfabrikaatidest, siis ma saan aru küll, miks toidupoes midagi saada ei ole ja veel paljudest teistest asjadest ka :DKuid, mis puutub majanduskriisi, siis antud juhul on peale tavalise likviidsuslõksu ikkagi natukene see ka, et teatud hulka raha, mida arvati eksisteerivat, ikka tegelikult ei eksisteerinud :DJa majanduse ainult teenindusele ehitamine, jaa, seda me nüüd sööme veel tükk aega.

    Like

  6. Tank 3. veebruar 2010, 01:31

    Mul tekkis seda singi- ja juustuvaliu arutelut lugedes mõte, et veel 20 aastat tagasi oleks iga lugeja sellist juttu lugedes ilmselt hulluks läinud?! Aga asjast rääkides: näiteks kurke soovitan ise sisse teha, ükski poekraam ei saa selele vastu. Sinkidest ei hakka üldse rääkima: kes on mõnelt jahimehelt ostnud õiget naturaalset suitsusinki, see teab, et ka kõige kallim Parma sink on sellega võrreldes totaalne jama.

    Like

  7. kiilike 3. veebruar 2010, 01:37

    Hmm, kui Inglismaale kolisime, tundus mulle esialgu, et seal pole minu jaoks midagi süüa, sest olin eesti valikuga harjunud. Läks aega ja harjusin ka sealse valikuga. Isegi hapukoore leidsin lõpuks üles. Musta leiba tõid eestlased kaasa, mida panin sügavkülma.Ameerikas tundus mulle, et siin on kõike nii palju ja nii suures valikus, et lähed hulluks, enne kui miskit välja valida õnnestub. Nüüd olen ära harjunud ja tean, mida ja kust osta. Itaaliast on meelde jäänud väga head värsked toiduained ja vaadivein :)Hinnad… jah, olen nõus sellega, et kuna Eesti on väike, on paratamatult hinnad kõrgemad. Isegi kanadalased ostavad Ameerikast kaupa kokku, sest siin on odavam.

    Like

  8. no 3. veebruar 2010, 01:48

    Mind masendab Eesti toidupoodides see, et õudselt raske on leida ilma säilitusaineteta vorsti-sinki-juustu. Okei, keeduvorsti puhul ma saan veel aru, et seda on vaja, nii vesine asi ei seisa niisama, aga kuival suitsuvorstil, kuumsuitsusingil (see, et suur osa sinke ja suitsulihasid on tehtud suitsumaitseainega, mitte suitsuga, on omaette probleem) ja eriti juustul? Juust peaks ju niisamagi pmst lõpmatuseni seisma, kui just ära ei kuiva. Nii et juustulett oleks nagu pikk, aga kui kohalikku nitritita juustu tahad osta, tuleb piirduda Saaremaa ja Nopri juustuga, Tallinnas on Saidafarm veel juures. Ja ainsad nitritita singi vurhvi tooted on "Viie päeva suitsuliha" ja ungari pekk.Köögivilju käin jahtimas turu pealt ja ökopoest. Osa inimeste hulgas on populaarsed ka toiduringid, võib-olla on igasugused eestimaise köögivilja eelistajad toiduringide ja ökopoodide peale üle läinud ja sellepärast supermarketis ei olegi?Riideprobleemist ei saa aga aru, sest milleks siis kaltsukad on. Kui tuleb suurem tung kohalikke käsitöölisi toetada, ei ole nagunii poodi asja, rohkem ikka laadale.

    Like

  9. Indigoaalane 3. veebruar 2010, 07:54

    Eks siin vist natuke sõltub toitumisharjumustest. Mind isiklikult jätab lai juustu- ja singivalik täiesti külmaks. Samas pole ma näinud üheski riigis paremat piimatoodete valikut kui Eestis-Lätis ja Leedus. Puu- ja köögivilja suhtes on Sul, Tatsutahime, õigus- ja Manjana annab siin ka vastuse- miks. Eesti on väike ja kasvatamine ei tasu lihtsalt ära + teine suur põhjus. Eestlased suudavad küll kasvatada, aga mitte teha koostööd, et panna kokku oma pisikesed kogused ja müüa suurtele kettidele.

    Like

  10. Tqnis 3. veebruar 2010, 07:55

    Sõiduautostatistika kohta…Konks selles, et 2007. aasta teisel poolel loobuti ARK-i statistikas selliste sõidukite näitamisest, kus tehnoülevaatus on pikalt tegemata ja ARK-i toiminguid pole tehtud. Kui Lätis-Leedus võeti sama põhimõte kasutusele näiteks pool aastat hiljem…Aga mida ma pean ütlema, on see, et kui statistilisi andmeid Eesti kohta veel leiab, siis metoodika selgituste leidmine on lootusetu tegevus.

    Like

  11. Tatsutahime 3. veebruar 2010, 09:55

    Tank – suitsusink ja parma sink ei ole ju yldse vòrreldavad tooted🙂 Ja kui rààkida, et ise tuleb kasvatada ja teha, siis see viitabki, et turumajanduse vòimalustega on Eests sitasti:DAga juustu osas mind hàmmastabki see, et 20 aastat tagasi, s.o kaheksakymnendate alguses oli juustuvalik (s.t erinevate sortide valik) suurem kui praegu (sàilitusainetest rààkimata). Kusjuures palju sellest Eestis tehtud, seega peaks ju nagu olema kompetents ja kòik muu. Miks siis praegu tehakse vàga yhekylgselt, aina kehvema kvaliteediga (no hollandi kera enam ei tehtagi peaaegu, selle analogid kah làhvad aina kehvemaks). No hyva, rokfoori sai ainult Moskvas, aga siiski.

    Like

  12. Tatsutahime 3. veebruar 2010, 11:22

    Täpsemalt – 25-30 aastat tagasi, üheksakümnendatel oli jah hetk kus ikka midagi ei olnud. Muidugi, eks oli ka perioode vist, kui juustu üldse ei olnud – aga samas mina seda ei mäleta, minu mälus on see, et kui muud ei olnud saada, siis juustu ikka oli😀

    Like

  13. Manjana 3. veebruar 2010, 12:28

    säilitusained on suhteliselt uus leiutis. vanasti neid lihtsalt ei kasutatud. kui aus olla, siis ma ei ole lihatoodete jama sisaldusele eriti tähelepanu pööranud, sest ma ei taha oma valikuid väga väikeseks teha. hallitusjuuste müüdi minu teada ikka nõuka ajal eestis ka, kuid inimeste suhtumine neisse oli äärmiselt põlglik ja paljudel pole see suhtumine siiani muutunud. aga ma seda juustu-singi valiku võrdlemise varianti eriti teha ei viitsi. minu vanas kodupoes sikupillis oli see juustulett ikka mingi 20 meetrit ja kolmel riiulil vist. nende ülesse kirjutamine oleks päris vaevaline. mulle meenus veel 2 juustusorti, mida mujal vist pole eriti: suitsujuust (mis näeb sama välja kui nõuka ajal, ma sisu ei tea) ja prõnsa🙂 tavalist valgehallitusjuustu (nn. brie) on eesti firmad viimase paari aasta jooksul tegema hakanud. vähemalt selle hind on tänu pakkumise suurenemisele madalamaks läinud. ma kunagi õppisin (nõuka ajal) kaubatundmist ja siis me õppisime, et kui kõvale laabijuustule auke ei tule, on tegemine untsu läinud. kui sellest lähtuda, siis on päris paljud meie kõvad juustud untsus, isegi juustunoaga ei saa neid korralikult lõigata.aga mul on turu asemel ema aiamaa, kust ma igasugu värki saan. sel kevadel vaatan, mida enda akna alla lisaks rabarberile veel panna saaks.

    Like

  14. Tatsutahime 3. veebruar 2010, 13:32

    Manjana – sa vaata korralikult, see 20 meetrit ja kolmel riiulil ei sisalda üldse väga palju erinevaid juustutüüpe, ma kardan, et jääb kümnekonna kanti. Siis sealt võiks edasi hinnata kvaliteeti ja tegemismeetodeid ja siis jääb tunne, et mis juustu ma siis ikka üldse ostan.Aga suitsujuuste tehakse paljudes teistes riikides ka, Itaalias ja Saksamaal kindlasti, ma ise siin olen ostnud nii umbes viit erinevat sorti, aga kui otsida, eks neid on kogu Itaalia peale rohkem ka (aga osa on muidugi see Saksa traditsioon, eksole).Mul tekkis veel see küsimus, et kas "kõva laabijuust" on see, mida siin poolkõvaks liigitatakse, sellised emmentaler-leerdammeri tüüpi juustud, kuhu süsihappegaas auke teeb? Neid päriskõvasid, grana tüüpi juuste on vist hakatud alles viimasel ajal tegema? Mul tuleb ette nagu ma oleksin näinud kuskil mingi Eesti tootja poolt tehtud granat? Ma seda pole proovinud, sest lokaalpatriotism ei lase ju Eestisse ilma parmigiano-reggianota tulla😀

    Like

  15. Tank 3. veebruar 2010, 13:42

    "Tank – suitsusink ja parma sink ei ole ju yldse vòrreldavad tooted🙂 Ja kui rààkida, et ise tuleb kasvatada ja teha, siis see viitabki, et turumajanduse vòimalustega on Eests sitasti:D"Ok, see võrdlus oli tõesti halb. Aga. Ise kasvatamisel ja tegemisel pole turumajandusega küll pistmist. Poekraam on ju kõikjal poekraam – tehtud konveiermeetodil, keemiat täis, jumal teab millal valmistatud jne. Või näiteks puu-ja juurviljad- värskelt nopitud kraam on ju paratamatult maitsvam kui nädalaid tagasi korjatud ja vahepeal külmikus hoituid värk.

    Like

  16. Manjana 3. veebruar 2010, 14:10

    ma leidsin ühe internetikoha, kus on kirjas pikalt juustude kohta ja kus Eestis neid tehakse ka: http://nammy.pbworks.com/Juust. Väga asjalik ülevaade erinevate riikide juustudest. Grana tüüpi seal pole. Ilmselt eesti keeles on see mingi muu nimega. itaaliakeelne "parmigiano" on eesti keeles "parmesan". Teoreetiliselt võiks ju sealt põhilised sordid kirja panna ja siis minna poodi ja vaadata, kas ja mitu erinevat igaühte on. Aga ma ikka ei viitsi :)tank. on ikka isetegemisel turumajandusega pistmist. aga nagu indiagoaalane siin enne mainis, siis eestis on peamine probleem omatehtud toodanguga see, et müüa saab oma tooteid vaid siis, kui suudetakse teha piisav kogus. muidugi võib kodus teha ja üritada seda väikestviisi sõpradele ja naabritele müüa, aga majanduse algkursus väidab, et väiketootmisel on väike lootus kasumit saada ja kahjum on kiire tulema. suurema tootmisega peab aga logistika töötama nagu kellavärk, sest toiduained (eriti kui nad on säilitusainedeta) lähevad kiirelt pahaks.

    Like

  17. Tatsutahime 3. veebruar 2010, 15:32

    Ma ütlen "parmigiano-reggiano" just selle "reggiano" pärast, sest see juust pärineb tegelikult Bibbianost, mis on rohkem Reggio, kui Parma: lokaalpatriotism, selle vastu ei saa. Aga seda juustu ei saa Eestis teha, sest seda saabki teha ainult konkreetses Parma-Reggio-Modena alal, nimi kaitstud ja puha – kõik tuleb sellest, millega lehmi toidetakse ja sellest, kuidas singi- ja juustutootmine omavahel seotud on. Eestlased üritasidki oma granale "parmusan" nimeks panna, väga inetu.Juustude osas ma nüüd lõpetan, juba selle pildi pärast: http://www.motifake.com/image/demotivational-poster/0907/arguing-on-the-internet-cheese-grater-arguing-demotivational-poster-1248904631.jpgTank, poekraam ei ole sugugi alati kõikjal "säilitusaineid täis". Just selle pärast, et kui on piisavalt värskete asjade ostjaid, siis see kraam ostetaksegi ühe päevaga ära ja kui on piisavalt põllumajanduslikke tootjaid, siis ka toodetakse supermarketitesse igaks päevaks – väikepooodidega on veel lihtsam. Aga kui on nii, nagu Manjana vihjab, et "keskmine eestlane" otsibki poest peamiselt valmistoitu, mitte koostisaineid, siis on ka selge, miks poed ei taha riskida ilma säilitusaineteta ja värskete asjadega või korralikus valmimisastmes puuviljadega. Need läheksid kiiresti halvaks ja kahjum oleks missugune.Teisest küljest, turul ju ikka inimesed käivad "koostisaineid" ostmas? Ja vähemalt Nõmme turul ikka täitsa on neid kohalikke pakkujaid ja värsket… Seega, ma ei ole nii kindel selles "valmistoidu" aspektis.Eesti tootjad muidugi ka selle va väiksuse tõttu ei suudaks supermarketit varustada, aga kui kamba peale väikepoode pidada, siis sellel võiks jumet olla.Veel puutub see "ise kasvatamine" turumajandusse nii, et see, mida ma toodan ise oma majapidamises enda jaoks, on turuväline tegevus. Kui Eesti on nii väike, et siin ei ole võimalik toidupoode pidada ja toit tuleb turuväliselt toota, siis ongi ju kehvasti. Kui kõik toodaksid turuväliselt, siis see muidugi seletaks poodide valikut, aga ma tegelikult millegipärast ei usu, et see nii on.

    Like

  18. notsu 5. veebruar 2010, 01:46

    Noh, talude toiduringid ongi teatud mõttes väikepood, aga oleks muidugi tore, kui midagi analoogilist tegutseks ka ühe koha peal. Kohalikku ökokraami saab veel ökopoest, aga võiks ju ometi olla ka selliseid poode, mis müüks üldse kohalikku värsket kraami, ka sellist, mis ei ole endale ökomärki jõudnud/viitsinud välja ajada. Ja vat kaks asja olid küll 20-30 aastat tagasi valiku mõttes paremad: köögiviljapoed olid olemas ja igavene suur valik ilma kiletamata leiba oli saada.Üldiselt jookseb see vestlus juba jupp aega Punase Hanrahani kohvikukultuurijutuga paralleelliini pidi, kas olete märganud? Väikepoekultuuri puudumisel on arvatavasti samad põhjused, mis kohvikukultuuri omal – liiga kallid rendihinnad, mida mõistlikud poodnikud ei saa endale lubada, teisest küljest ratsa rikkaks saada tahtjad.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: