Lugemisaasta. Peeter I. A. Tolstoi.

Hoolimata sellest, et popp on lugeda uusi Eesti raamatuid, jätkan mina ikka oma kummaliselt väljakujunenud rida – vene kirjanike vanad raamatud. Peeter I omandamisel on mul saamislugu ka. Eelmisel aastal sattusin vana Teaduste Akadeemia maja raamatukokku ja seal on vanade raamatute müümise pood. Ukse taga oli kast sildiga – 5 krooni. Ega ma ei usu igat silti, mida näen. Küsisin järgi. On jah viis krooni. Meil on raamatukogus liiga palju raamatuid ja siis müüme odavalt maha. Mina krabasin endale terve seljakotitäie.

Tolstoid olen ma loomulikult kooli ajal lugenud, aga meeles pole mul ei sõjast ega rahust ei muffigi. Peeter Esimest ma enne lugenud ei olnud. Ilus raamat, muideks. Järjehoidjaga. Punane peenike pael, mis kinnitatud raamatu külge. Väga kena mõte, mida enam ei kasutata. Raamat ilmunud eesti keeles aastal 1952, Tuglase tõlge.

Mingeid erilisi eelarvamusi mul ei olnud, aga mind siiski üllatas olukord, kus mul oli probleem raamatu käest ära saamisega. Ma olen vahepeal proovinud paari tuntud eesti raamatut ka lugeda, aga vedelevad siiani poolikuna kapil. Krossi “Keisri hull” näiteks. Ajalooliselt peaks isegi Peetriga sobima, kuid nõrk on eestlase sulg. Hoolimata asjaolust, et Tolstoi pole oma Peetrit lõpuni kirjutanud, on raamat ka praeguses variandis täiuslik. Ma ei tea, kas ta nii plaanis, aga raamatu alguses on pidevalt kehv ilm. Venelastel läheb kah päris halvasti. Kuid siis hakkab õnn vaikselt pöörduma ja ka tegevus toimub pigem hea ilmaga kevadel ja suvel. Ma vist olen ka bloginud, et mulle meeldib kui raamat on nii kirjutatud, et mul kogu aeg film kõrval vaimupildis jookseb. Tolstoi aega mingile suvalisele kirjeldamisele ei raiska, aga läbi inimeste ja tegevuste saab kõik kirja.

Ainult tegelasi on ses raamatus kole palju ja nende kohta kasutatakse erinevaid nimesid – kord eesnime, eesnime hellitusvarianti, perekonnanime või isanime. Tunnistan ausalt – mul oli raamatu lõpuni mitme inimese jälgimisega probleeme. Kuigi raamat on Peetrist, kirjeldatakse seal veel mitme teise inimese elukäiku. Nii, nagu Tolstoi venelasi kirjeldab, võib seda teha vaid venelane. Raamatus pole ühtegi positiivset tegelast. Kõik on jõhkrad, edevad, ahned, laisad, rumalad, tõusikud, vargad, kadedad, himurad jne. Suuremas osas tegelastes on pea kõik need iseloomujooned korraga. Kuidas venelane pidutseb! Kui poleks lugenud, ei kujutaks ettegi! Ka üle poolte naistest on hirmkoledad, lollid ja võimuahned. Punased põsed peediga. Vene meest, kes poleks padujoodik, seal raamatust ei leia. Viin küüslauguga figureerib peamise lemmikuna, kuid hiljem ka igasugused Euroopa veinid. Kuid ega poolakad väiksemad joodikud, liiderdajad, õgardid jne polnud.

Vene köögist on mul nüüd ka hoopis parem ülevaade. Toitude kirjeldamine tuleb Tolstoil hästi välja. Üldjuhul on suurem osa toitudest mullegi tuntud, aga kõige nilbem oli vist Poola peotoit, kus hanele pandi kaanid selga verd imema, hane hoiti mingis kotis, et ta rasva läheks, siis löödi maha ja pandi ahju. Kaanid kukkusid maha ja küpsesid krõpsuks. Nämm-nämm!

Mitte üksipäini koledaid venelasi ei kirjelda Tolstoi, vaid ka kogu Venemaa elukorraldusest Peetri ajal on mul nüüd väga korralik ülevaade. Kuidas võim jaotus, kuidas posti otsa ja sealt ära sai. Ning muidugi kurikuulus “võimu määrimine” nii ja teistpidi. Kui Mahra sõda ja sarnased raamatud jätsid mulje, et Eesti talupoega peksti palju, siis võrreldes venelaste peksmisega oli see tühiasi. Meil arvestati peksu löökide arvuga, Venemaal aja järgi. Näiteks päev läbi. Aga ega ma siin kõike kirjeldada ei jõua. Kuidas venelased kavalusega rootslastelt Narva kindluse vallutasid, tuleb ikka ise lugeda.

PS! Foto on tehtud Kassisabas Tallinnas.

5 thoughts on “Lugemisaasta. Peeter I. A. Tolstoi.

  1. Andres 15. veebruar 2010, 19:52

    "Sõja ja rahu" kirjutas Lev Tolstoi. Aleksei Tolstoi on hoopis teine mees, nõukogude kirjanik, pärit veidi hilisemast ajast. Temalt on veel näiteks "Insener Garini hüperboloid". Aga see selleks. "Peetri" otsa soovitaks Puškini "Dubrovskit", kui veel ei ole lugenud.

    Like

  2. Manjana 15. veebruar 2010, 20:37

    ehh, no ma räägin, et muffigi ei mäleta😀 aa garini hüperboliod oli küll väga hea raamat! igatahes mäletan ma seda jupi paremini, kui sõda ja rahu. puškini dubrovskit mul pole ja lugenud ka ei ole. 5 krooniga sain puškini luulekogu ja enne oli mul ka mingid tema teised raamatud. ma üritan end neist raamatutest, mis mul kodus on, läbi närida. ja vanematekodus on ka veel suur hulk raamatuid.

    Like

  3. marta 15. veebruar 2010, 21:47

    raamatu külge kleebitud järjehoidjaid – peenikesi paelu – kasutatakse tänapäeval küll ja veel – mh on sellised sees nii mõnelgi nn uuel Eesti raamatul🙂 …

    Like

  4. Tqnis 16. veebruar 2010, 08:25

    Aleksei Tolstoi pärandi hulka kuulub ka näiteks Buratino.😉

    Like

  5. luize 16. veebruar 2010, 09:02

    Raamatute müümist korraldavad kõik raamatukogud. Enamasti on seal teoseid, mida eriti ei loeta, mida raamatukogul on muidu ka piisavalt eksemplare või mis on siis nii kapsad, et ei saa enam laenutada. Peeter Esimene kuulub ilmselt sellesse kategooriasse, kus on muidu ka piisavalt eksemplare. Ei tea palju see tiraaz on tal. Ma olen ka selliste väljamüükide tänulik külastaja ja päris hulga teoseid saand endale. Viieka eest muidugi palju head kraami ei ole, enamasti pannakse kallim hind. Veab siis, et nii said.Aga Keisri hull on küll hea raamat võibolla on sul Krossi stiiliga miski nihe?

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: