Facebook õpetab "suhtlema"

Facebook on imelik koht. Kui ma end näoraamatusse kunagi rekkasin, siis polnud seal suurt miskit teha. Orkut tundus umbes samasugune. Ning kui juba sama rida jätkata, siis twitter on neist kolmest veel kõige imelikum. Imeliku all ma pean silmas asjaolu, et kõigis neis kohtades on võimalik harrastada kummalist suhtlemisvormi, mis eelkõige hiilgab pealiskaudsuse poolest. Twitter on neist kõige hullem. Alguses ma ei leidnud isegi toda nuppu ülesse, kust saab teada, et kas keegi on sinu piuksu kinni püüdnud ja midagi sellele vastanud. Kui ise kellelegi midagi vastad, peaks enne uurima, kas too inimene midagi tolle nupu olemasolust teab, või oled sa oma mõttekillu lihtsalt tühjusesse visanud. Facebook on suhtlemise koha pealt pisut parem, kuna seal ilmuvad ühe teema reaktsioonid kenasti teema alla ja kui keegi värskelt midagi kommib, püsib teema esilehel ja võib jätkuda. Kuna Orkut käib allakäiguteed, üritas ka tema suhtluse momenti parandada, sest enne võis seal vaid pilte kommida. Kuigi jah, minu tuttavad seal keegi toda uut varianti ei kasuta.

Facebooki üks parimaid pealiskaudsuse nuppe on “meeldib.” Vahepeal tehti lausa mingi fännilehekülg, et pange nupp “Ei meeldi” ka. Väga inimlik, kas pole? Kui ma saan öelda, et ma armastan sind, peaks olema ka variant, ma ei armasta, eksole. Maailm on ju mustvalge ja kiirel ajal polegi rohkem aega, kui noogutada või pead raputada ning siis kiiresti edasi joosta. Äkki peaks panema ka nupu “Ei huvita”?

Kuid facebook on imelik veel ka muud moodi. Algselt kaalusin ma äärmiselt täpselt, et igasuguste suhtlemiskeskondade sõbrad, oleksid mulle ka päriselt tuttavad. Mingi hetk aga mõistsin, et nii on igav. Ma laiendasin piiri ja võtsin sõpradeks ka inimesi, kelle jaoks tegin eraldi nimekirja “pole kohtunud.” Kuigi jah – võhivõõraid ei taha ma ikkagi. Need Pole Kohtunud inimesed on pea kõik inimesed keda ma olen netis kohanud ja virtuaalselt vestelnud. Mingi hetk hakkas tunduma, et tegelikult nad ikka on tuttavad. Eriti siis kui nad oma blogis end korralikult alasti võtavad ja ma tean neist rohkem kui mõnest inimesest, kellega ma olen küll kohtunud, aga vaid “külmal pinnal.” Mõnel korral on juhtunud, et sõbrakutse tuleb inimeselt, keda ma pole päriselt näinud, aga telekas olen. Vot siis on tõsine dilemma. Inimestele ju meeldib olla tuttav “kuulsate inimestega.” Igatahes olen ma tolle probleemi lahendanud vastavalt hetkemeeleolule. Kuid täiesti kindlalt ei võta ma “sõbraks” mitte kedagi, kellega mul igasugune kontakt puudub ja ta ta pole ka mu “sõprade” sõber. Tegelikult ei oleks ju vahet, aga ma ei saa. See tunduks isegi “tuttava” mõiste devalveerimine.

Ja facebook on imelik veel kolmandat moodi. Ta muudab inimeste suhtlemist. Päriselus ei suudaks ma mitte kunagi nii paljude inimeste tegudega kursis olla. Päriselus see mind isegi ei huvita. Nüüd aga vahetan ma lühilauseid inimestega, kellega ma pole juba aastaid kohtunud. Pole kindel, et ma nendega väga kohtuda viitsikski, aga facebookis on nendega täitsa mõnus suhelda. Sest facebook on pealiskaudne. Ma võin midagi öelda, aga ma ei pea. Ma võin kirjutada smaili ja see ongi vaid smail, mitte kõverdunud irve. Ma ei kohustu millekski ja veel vähem teised. Kuna kommimise ruum on väike, saab tervest mõttest kirja vaid sajandik ja mida vähem sa kirjutad, seda rohkem ollakse sinuga nõus, kuna igaüks võib mõelda, mida ise tahab ja ülejäänu juurde fantaseerida.

Võiks öelda, et Facebook on suhtlusõpetaja. Twitter ikka ka. Tänu twitterile olen ma õppinud oma igavesti lahmaka mõtte 140 kirjamärki ära mahutama. Tänu facebookile olen ma õppinud, et tegelikult piisab ainult naeratusest. Ning kui tahad midagi öelda, siis üks lause piisab küll, sest rohkem keegi lugeda ei viitsigi. Ma olen õppinud, et kui avaldada arvamust näiteks ilmast, siis see huvitab inimesi, kui aga millestki, mis mulle tegelikult kah huvi pakub, kuid on pisut teistsugune kui “sotsiaalne tõde”, siis teevad kõik näo, et nad ei näe. Ja ma ka ei näe. Sest ilmast rääkimine on viisakas ja pealiskaudsus on internetisuhtluses edasiviiv jõud.

Aa seda postitust hakkasin ma kirjutama kuna Faceboogis arenes vestlus, kus teema algataja ütles, et tema FB sõbrad jaotuvad olulisteks ja suvalisteks, ning suvaline oli defineeritud viisil, et kõik, kes on suvalised, aru saaks. Kuna ta on ennegi internetis öelnud, et mõned inimesed “paistavad läbi,” siis kirjutasin kommiks üherealise protesti, millele järgnes veel teiste inimeste lühikomme. Kuna tollest triidist vormistus kaks blogipostitust, kus Üldse ei mainitud, et hoopis Mina teemal ka sõna võtsin, siis mõtlesin, et kirjutan kolmanda. Ei kirjutanud.🙂

5 thoughts on “Facebook õpetab "suhtlema"

  1. w 19. veebruar 2010, 13:22

    Jube infomüra on need suhtluskeskkonad. Ma ise neid ei kasuta, va Twitterit ja seda väga spetsiifilisel eesmärgil, mil pole sotsiaaliaga ja small talkiga miskit pistmist.Vahel mul ongi tunne, et paljudel rakendustel on isegi eesmärk ja sisu olemas, aga neid liht kuritarvitatakse, sest nii on moes, umbes nagu neoondressid kunagi olid.Huvitav on aga see, milliseks Facebook-Twitteri põlvkond kasvab, ma loodan, et vähemasti koolis sunnitakse neid esseesid kirjutama ja arutlev eneseväljendusoskus ei sure "kultuurievolutsiooni" käigus välja. http://suicidemachine.org/😛

    Like

  2. Manjana 19. veebruar 2010, 13:33

    mu lapse koolis lastakse küll igasuguseid asju kirjutada. rohkem mu arust isegi kui mul omal ajal. ma tegelikult ei oskagi lapse puhul näha kuidas talle sünnist saati arvutis istumine negatiivselt mõjunud on, kui füüsis välja arvata. raamatuid ei loe, see vast on kehv ja tänu sellele on sõnavara halvem äkki.

    Like

  3. Erik 19. veebruar 2010, 17:09

    "Maailm on ju mustvalge". Oleks see vaid nii siis leiaks paljudele probleemidele hoobiga lahenduse. Vat jama ongi selles et ega see maailm ikka mustvalge pole..

    Like

  4. Manjana 19. veebruar 2010, 17:23

    väidetavalt pidavat ühe silma kinni panemisel kaduma ära võime kauguseid arvestada ehk kolmemõõtmelisus. oma elu lihtsustamiseks üritavadki paljud "ühe silma kinni panna", et maailm paistaks mustvalge. see on umbes nagu kaitserefleks. internetisuhtlemine paljuski soodustab sellist käitumist.

    Like

  5. Teele 28. veebruar 2010, 02:02

    Mina näen ja kuulen oma kodus seda Facebooki-Twitteri põlvkonda (kes, tõsi küll, kumbagi oluliselt ei kasuta, aga vanuseliselt sobib) ja seda inimest küll arutlevade esseede kirjutamine arendanud ei ole. Ta üritab need kas internetist maha kirjutada või kui seal midagi ei ole, siis küsib meie, st vanemate mõtlevate inimeste käest, et kuulge, mida te sellest asjast arvate. Tal endal enamasti puudub igasugune arvamus; hea, kui ta teab mõiste, millest ta kirjutama peab, sisulist tähendust. (Ja kui ma olen oma arvamuse avaldanud, ei huvita see teda ka kröömigi kauem kui essee kirjutamiseks aega kulub.) Njah. Faktide pähetuupimist hindab ta oluliselt kõrgemalt kui arutlemist, sest nende puhul ei küsi keegi tema arvamust.Aga see kõik ei ole ehk üldse FB-põlvkonna tunnus. Kuigi tundub mulle karjuvalt pealiskaudne. Mul on vanakooli viga küljes.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: