Töötusega tegelemise plaan. Kas poliitikud on lollid?

Lubasin lahkelt, et kirjutan töötusega tegelemisest ja hakkasin sobivat materjali otsima. Nagu karta oli – materjali on kohutavalt palju. Võiks lausa mingi koolitöö kirjutada, aga nii palju ma ju blogi jaoks ka pingutada ei viitsi. Otsustasin, et teen üldise sissejuhatuse kogu teemasse. Peamiseks eesmärgiks on selgitada, et ei saa võtta seisukohta, nagu mõni töötutega tegelemise idee oleks parem kui teine. Töötusega tegelemine on mitmekülgne tegevus ja parima tulemuse saavutamiseks oleks vaja programmi, kus oleks kirjeldatud terve komplekt erinevaid meetmeid, mida saab ette võtta. Meie valitsus  juttude järgi olevat mingi programmi teinud. Üritasin seesugust googeldades leida, aga leidsin ainult, et veebruaris pidid nad mingisugusega maha saama. Olukord meentab võitlust seagripiga, kus kõigepealt oli eitamise faas, siis rabelemise faas ja mingit programmi ei olnudki. Nüüd vist vedeleb hulk vaktsiine kuskil, raha on makstud, aga seagripp sai ka ise läbi.

Siin näeb ühte tabelit. Kopisin selle ühest jupi täiuslikumast uurimusest, kui eelmises jutus oli viidatud. ILO, mis on rahvusvaheline ametiühinguid ühendav organisatsioon, tegi eelmisel aastal uurimuse tööturupoliitikatest majanduskriisi tingimustes: A survey of country employment and social protection policy responses to the global economic crisis. Muideks, ametiühingud pole Euroopas sugugi vaid mingid vasakpoolsete pesakesed. Näiteks Saksamaal on kristlike demokraatide parteidega seotud suur hulk ametiühinguid. ILO uurimust ma tõlkima ei hakka, aga siit võib näha, et kogu komplekti võib jaotada näiteks neljaks. Kuna uurimuses käsitletakse riike erinevatest maailma nurkadest, on siin ka asju, mida meie väikeses Eestis võib-olla vaja polegi. (Kas meil on võrdlev ülevaade Eesti venekeelsete töötusest, kas sellega eraldi ka tegeletakse?) Selleks, et teada, mida meil vaja on, peaks meil olema sõnastatud erinevad eesmärgid ja eesmärkide sõnastamiseks oleks vaja teada, mida me tahame ja kelle jaoks me tahame. Eesmärk ei saa lihtsalt olla, et teeme sotsiaalsed töökohad, sest sellega saab enda parteile reklaami teha, või et anname raha oma tuttavatele ettevõtjatele ja siis nad maksavad selle meie parteikassasse tagasi ja nimetame esimest vasakpoolseks ja teist parempoolseks poliitikaks ja kakleme selle otsas.

Alati, kui meil hakatakse mingit reformi tegema, kuulan ma tavaliselt hoolega, et kas öeldakse ka, mis on asja eesmärk. Näiteks mis võiks olla pensioniea tõstmise eesmärk? Tulemusi saab sel olla kaks: inimesed on tööturul kauem ja vabu töökohti on seetõttu vähem ning teine – hoiame kokku pensionifondi raha. Kuid milline oli eesmärk? Meil on puudus kõrges eas töötajatest ja seepärast tuleks neid võimalikult kaua tööl hoida? (Töökohtadel tehtav omapoliitika, et pensionär võib ainult poole kohaga töödata, on antud hetkel vanuseline diskrimineerimine).

Tallinna linnavalitsus tegi hulga sotsiaalseid töökohti. Eesmärgiks väideti olevat, et inimestel, kes mittemidagi ei oska, peaks säiluma tööharjumus. Kuid eesmärgid võiks ka pisut laiemad olla. Miks tehti need töökohad sellised, et keegi ei saa aru, mis kasu nende inimeste tööst on? Tehti töökohad, mida nagu kellelgi peale töö tegija vaja polegi? Tehti töökohad, mida kõik mõnitada saaks?

Pildi esimeses jaotuses on kirjas meetmed, millega turgutada töökohtade loomist. Nagu näha, on esimene üks kõige enam kasutatav meede. Infrastruktuuri investeerimise all on veel kaks erinevat eesmärki – töötajatest lähtuv ja rohelisest energiast lähtuv. Rohelise energia teemat on arendanud näiteks USA, Inglismaa, Korea, Iirimaa oma riiklike programmidega (juba vähemalt 1 aasta tagasi). Lööge googlisse “green jobs” ja saate teada, mis see on. Muideks – kõik see on ikka väga parempoolne värk – aga kuna ma üritan tasakaalu säilitada, kirjutan mõlemast poolest. Kuid meie parempoolne valitsus pole rohelise energia tootmiseks tehtavatest töökohtadest ja koolitustest midagi rääkinud, kuigi kõik nende eeskujuriigid seda teevad. Meil räägitakse aatomielektrijaamast, mis on eelmise sajandi muusika. (PS! SME tähendab väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, meil vist tehti mingi raha jagamise programm, milleni küündivad vaid vähesed ja erisuured).

Kuid rääkides infrastruktuurist (ja sarnastestest ideedest), siis majanduskriisi tingimustes lõpetas Tallinna linn ära projekti, mis oleks tööd andnud suurele hulgale ehitajatele. Tallinna Linnateatri uue maja projekteerimisele kulutati miljoneid. Projekt sai lõplikult kaante vahele ja siis korraldas Tallinna linn küsitluse, et kas me paneme selle projekti nüüd seisma. Mäletate, kultuurikatla ja linnateatri inimesi üritati riidu ajada. Ja projekt seisab ja tolmub kaante vahel, kuigi meil on sadade kaupa töötuid ehitajaid. Ehitaja oleks äkki ka Keskerakonna poolt hääletanud, reisisaatja kohalt vallandatu vaevalt kedagi valima läheb.

Teada, et toit on inimese üks esmaseid tarbeid. Mida tegi aga valitsus? Tõstis rahumeeles käibemaksu ja seda ka toiduainetel. Toiduga kindlustamise meetmed on kolmanda alajaotuse all. Ma ootaks ajakirjanikelt ülevaadet kuidas toiduainete hinnatõus meie põllumeestele on mõjunud. Nende toetamine mahub samuti kolmandasse alajaotusesse.

Mida äraspidist meil on veel tehtud – muudetud töölepinguseadust. Selle tulemusel oli inimesi lihtsam vallandada ja ka töötute abiraha vähendati. Töötutele abi suurendamine käib sotsiaalse kaitse küsimuse alla. Peale abiraha, on tööturumeede ka tööaja lühendamine. Tööaja lühendamise idee on vabastata töökohti uutele inimestele. Mida aga meil on tehtud? Palku küll vähendati, aga inimesed peavad lihtsalt väiksema palga eest sama töö ära tegema. Uusi töökohti seoses palkade vähendamisega ei tekkinud kuskilt juurde ja vaevalt, et inimene, kel palka vähendati, sama innukalt edasi rabeleb.

Seega on meil tehtud hulgaliselt erinevaid tegevusi, mis on meil aidanud töötuse probleemi majanduskriisi tingimustes suurendada. Ma ei hakka siin süüdistama, et valitsus on kõik valesti teinud. Ma jätkuvalt arvan, et ka ministeeriumid ja 101 tüüpi Toompeal on täpselt sama vähe pingutanud ning rahvas vaatab kah niisama suu ammuli. Kuid äkki poliitikud tõesti ei tea, millised on tööturuga tegelemise meetmed majanduskriisi ajal? Ärimeeste juhtlause on, et selleks, et saada suuri tulusid, tuleb ka suuri kulutusi teha. Meil aga lapitakse ainult auke meetmetega, mis aukude suurust aina kasvatavad. Aga kui poliitikud ei tea, mida teha, siis ma võin ju veel mõne uurimuse välja otsida ja valgustustööga tegeleda🙂

One thought on “Töötusega tegelemise plaan. Kas poliitikud on lollid?

  1. irve 23. veebruar 2010, 20:45

    Linnavalitsus tegi töökohad, mida on kõige rohkem näha. Ühtlasi sellise kiiksuga, et nad saaksid meediakajastust. Linn ju hoolib.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: