Keelepede: ülakoma iga sõna lõppu!

Kui mina veel koolis käisin, siis ma ei mäleta, et meile oleks räägitud kuidas ülakoma kasutada. Tundub, et ma pole ainuke, kel see pisiasi on kõrvust mööda jooksnud. Tegelikult ma vihkan seda lollakat märki! Minu klaviatuuril on ta tärniga samal klahvil ja tuleb ilma käpslukita. Kuna ma kasutan ekselis tihti korrutamist, siis eelistaksin hoopis tärni kiiremat kättesaamist. Mõnikord aga tundub, et mõni inimene eksib pidevalt samale klahvile. Kui ülakoma’ satub tal ka eestikeelsetesse sõnadesse, siis tekib isegi minul, kõnepidamatul, vaikusehetk täis imestust.

Täna otsustasin, et teen endale selgeks kogu tolle viguri võlu ja lubatavuse piirid. Eesti Keele Instituut on põhireeglid kenasti ära kirjeldanud. Ja nüüd raiume endale peakolu sisse: eestikeelsetele sõnadele ei lisata ülakomasid. Ühe erandiga, selleks, et too võiks reeglit kinnitada. Ühtlasi õpime selgeks ka eesti perenimede käänamise.

Eesti perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid nimisõnu. Ametlikes dokumentides on soovitatav tekst sõnastada nii, et nimi jääks nimetavasse käändesse, siis ei teki probleeme nime algkuju näitamisega. Kui see pole võimalik, siis kasutatakse ülakoma sel juhul, kui perekonnanime algkuju ühtib nimisõna omastavaga: Metsa : Metsa’le, Mäe : Mäe’le, Järve : Järve’le, aga Mets : Metsale, Mägi : Mäele, Järv : Järvele.

Nüüd aga välismaiste sõnade juurde. Välismaiseid keeli on palju ja kõige enim teeb trikke prantsuse keel. Kõik küll teavad juttu kuidas prantsuse keel nõmedaks tehti, aga ma kordan üle. Siis, kui prantsuse kirjakeelt leiutati, maksti kirjutajatele tähtede arvu järgi. Nood kavalad ahnepäitsud ladusid siis sõnade lõppudesse igasugu tähti, mida keegi välja ei hääldagi. Juhul kui eestlane, vaeseke, peab kenasti vormistatud paberil kasutama mingit sõna, mis kirjutatakse ühte moodi, aga keegi nii ei räägi, tulebki mängu ülakoma. Näiteks: prantsuse pikk sai on mitmuse nimetavas baguette’id, kuna mitu pikka saia hääldub umbes nagu baketid. Selliseid äraväänatud sõnu on ka inglise keeles. Näiteks on meil siuke tore Eesti firma ja vidin nagu Skype, mis hääldub tegelikult skaip ja seepärast tuleb teda käänata ülakomaga: “Ma ei kasuta Skype’i!”

Samas on olemas Skype’iga samakuulus spordivärgifirma, mida kirjutatakse Nike ja hääldatakse Naiki. Kuna häälduses on juba “i” lõppu ilmunud, siis on sellega rahu majas ja võib rahulikult kirjutada, et ma kannan Nike jopet. Kui sealjuures aga omada välismaist autot, siis prantsuse omadega on komad omal kohal – üleval. Sõidan Renault’ga (ja loen, et rönooga). Kuna aga Prantsusmaal toodetakse naistelemmikut nimega Citroën ja see hääldub kah suht samamoodi, siis soovitan sõita Citroëniga. Ja ei topi sinna vahele mingit fakken ülakoma!

Selliseid viisakaid sõnu on inglise keeles veel. Näiteks Hansapank müüdi Swedbankile ja Tallinna Hotell muutus Grand Hoteliks ja hiljem Meritoniks. Iga välismaine sõna ei taha automaatselt ülakoma, aga untsu teda ka keerata ei tohi. Saksa keelega on hoopis lihtsam. Seal on korralikud inimesed ja hääldavad kõiki sõnu normaalselt, peaaegu nagu meiegi, seega ei tasu neid ka kuidagi teistmoodi kirjalikult käänata: Audi jääb Audiks, isegi kui ta Porschega ristata, iseasi, kui BMWga sõita. Aga tegelikult lugege parem läbi raamat “Oodates Godot’d.” Tolle autorit ma parem ei kääna, sest mina ei tea kuidas iirlased teda kutsuvad. Ja vaadake internetist Monet’ maale, mitte Monet’i, sest te ju ütlete, et monee maalid teid huvitavad.

Pilt on tehtud Pariisis ja mitte kedagi ei huvita, et prantslased oma pealinna ilma essita kutsuvad!

6 thoughts on “Keelepede: ülakoma iga sõna lõppu!

  1. kassu 4. märts 2010, 21:32

    veel.Oi, ma lähen närvi, kui kõikjal räägitakse keskist Hannahist. No ei hääldata ju 'hannah', hääldatakse ikkagi 'hanna'. Ehk siis "Hannah läks sinna" ja "Hannah'l oli suu lahti".Tegel't võik's iga'le poo'le ülakoma'sid toppi'da, vaheldu-seks mõn-e sidekriips-u ka.🙂

    Like

  2. Manjana 4. märts 2010, 21:36

    Ee, ma ka ei tea kuidas seda tibi ta ema kutsub, aga ma tahaks küll Hannah öelda. Ma ütlen veel hobune ja muid lollusi, kus "h" on täiesti olemas. Ma paneks Hannahil ikka täiesti suu kinni😀

    Like

  3. Hundioru Nirti 4. märts 2010, 22:14

    Kusjuures ma jäin ka selle Hannahi juures mõtlema, et hääldatakse ju täpselt "H-anna-hh", pole keegi kuulnud, et keegi seda nime "Hanna" hääldaks.Ülakoma kasutamine on jah… Mait Järv'ele, irw. Samas ma ise kasutan seda tähtede allakugistamise märkimiseks teinekord ilukirjanduslikus tekstis.""M'tea…" venitas Joosep ja lasi endale kuuli pähe."Eriti ärritav on see, kui keelepeded "ülakoma" asemel ütlevad apostroof ja siis heidavad läbitungiva pilgu sellele matsile, kes kasutab eestikeelsemat varianti.

    Like

  4. Manjana 4. märts 2010, 23:02

    ma seda perekonnanime asja lugesin kaks korda. uba on selles, et kas nimi on Järve või Järv ja kuidas neil kahel vahet teha.kirjanduslik keel niikuinii alati siuke, nagu kirjanik tahab. reeglid on rohkem nagu ametnikele ja vahest ka ajakirjanikele jms.

    Like

  5. Rents 5. märts 2010, 04:43

    Minu jaoks on ameeriklaste suutmatus nimesid normaalkujul hääldada ärritav – Mehhiko ei asu USAst nii kaugel ja mehhiklasi ei ole USAs nii vähe, et võiks eeldada, et ameeriklased tõesti pole kuulnud, et selle kohta tegelikult Mehhiko öeldakse. Eestlased elavad kaugel, aga saavad aru. Nike on ju tulnud kreeka võidujumalanna nimest ja kreeka keel ei hääldu sugugi sama moodi nagu inglise keel, aga ikka on algusest peale selle kohta reklaamides püüdlikult "Naiki" öeldud. Ma ei saa aru, miks üldse laenata välismaiseid nimesid, kui ei osata ega taheta neid tegelikult austusega kohelda.

    Like

  6. Jaanus (Xipe) 5. märts 2010, 08:18

    ''''''''''''''''''

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: